Varas jätab varna seina (2)

Ei oska öelda, kui palju minuvanuseid inimesi võiks väita, et ei ole ühtegi tulekahju näinud või pole miskitpidi ise punase kuke tegevuse tõttu kannataja rollis olnud. Kas ise või mõne lähedase inimese kaudu.

Mina kuulun nende hulka, kes on lapsepõlves üle elanud päeva, mille loojudes koosnes kogu mu vara lühikeste käistega särgist, põlvpükstest ja sandalettidest. Selle tõttu tunnen siiamaani ängi, kui kuulen kusagilt, et lastega pere on tuleõnnetuse tõttu lageda taeva alla jäänud. Toona oli mängus küll ulaka külapoisi käsi, ent suur osa tänastest põlengutest saab alguse ükskõiksusest, elementaarsete tuleohutusnõuete eiramisest ja ka võimetusest oma eluaset korrastada.

Ehk maakeeli rahapuuduse tõttu.

Meeldetuletusest piisab?

Olen sellel teemal ka varem leheveergudel sõna võtnud ja teen seda tänagi. Ikka sellepärast, et olukord ei ole märgatavalt paremaks läinud ja ega üks tavakodanik saagi midagi rohkemat teha, kui neid ohte pidevalt kellelegi “nina peale” hõõruda.

Miks siis Eestimaal juhtub nii sageli tulekahjusid? Mul ei ole käepärast andmebaasi tulekahjude tekkepõhjuste kohta, ent piisab lahtiste silmadega ringi käimisest, et seejärel mõnede hoonete välimuse järgi mõistatada, millises seisus võivad olla nende elumajade küttekolded või elektriseadmed. Maja, mille välimusest võib järeldada, et viimati sai see inimkätt tunda eelmise sajandi keskpaiku või mille korsten näeb välja selline, nagu oleks telliskivid ja mört kättesaamatu luksuskaup, nutab kindlasti ka küttekollete korrastamise ja elektriseadmete ülevaatamise järele. Kui pererahvas seda ise ei märka, siis tuleb neile seda aeg-ajalt meelde tuletada.

Ühel varakevadisel vallavolikogu sotsiaalkomisjoni istungil arutasime seda teemat ja päästeameti palvel koostasime nimekirja elamistest, mille omanikud vajaksid meie arvates erialaspetsialisti nõustamist, kuidas end kõige lihtsamate ja odavamate vahendite abil tulekahju vastu kaitsta ja milliseid elementaarseid parandustöid oma majapidamises oleks vaja ette võtta. Eesmärk ei olnud korraldada mingit karistusoperatsiooni, vaid vastupidi, anda elanikele tuleohutusalast nõu. Kahjuks puudub siiani tagasiside, kas “külalised” kusagil ka käisid ja milliseid soovitusi kellelegi jagati.

Sellisel põhjusel tekkinud tulekahjust saab meediast teavet pea ülepäeviti. Voodis kimumine on saanud justkui rahvusspordiks. Reeglina puudub selle ala harrastajal suitsuandur või on see teenistusest “erru” saadetud.

Kaasnev nähtus sellise tuleõnnetuse juures on sageli ka tules hukkunud inimesed.

Kunagi oli ajalehtedes küll juttu, et müügile tulevad isekustuvad sigaretid, mis pidavat seda tüüpi tulekahjude arvu miinimumini viima, kuid kas sellised suitsud on ka saadaval või tõmbavad voodissuitsetajad ainult salasigarette, sellekohast statistikat ilmselt keegi teinud pole.

Eriti hull on olukord, kus napsilembene voodissuitsetaja elab vanas puidust ehitatud kortermajas. Siis arvestagu iga inimene enne magamaheitmist sellega, et ta võib alustada oma elu viimast und. Vaatamata asjaolule, et oma elamine on igati korras hoitud. Just seda tüüpi majades on suitsuandurist kõige rohkem abi. Seega, mitte üks, vaid isegi paar suitsauandurit korterisse või üks igasse magamistuppa. Korras suitsuandurid on palju elusid päästnud ja teevad seda edaspidigi. Hävinud vara asemele on kunagi võimalik uus saada, kaotatud inimeluga võrreldes on ühe suitsuanduri hind ikka väga tühine.

Rege rauta suvel

See vanasõna on ka tuleohutuse seisukohalt asjalik. Just praegu on paras aeg kutsuda endale külla pottsepp, korstnapühkija või elektrik. Vajadusel kasvõi kõik kolm ametimeest. Et saada neilt nõu, kuidas sättida oma elamine selliselt, et talv ja sellega koos eesootav kütteperiood ohutult järgmisse suvesoojusesse viia. Ja veelkord, suitsuandurile uued patareid sisse, kui sellest targast aparaadist nupulevajutamisel enam hädakisa ei kosta. Ja mõtleme aeg-ajalt kõik sellele, kas me oleme ikka enda ja oma lähedaste ohutuse nimel kõik teinud.