Seisundimäruli keskel

Suvi on seisund. Meenutan seda klišeeks korratud vana tõdemust praegu tööl olles ja uudisvoogu jälgides iga päev. Laulu- ja tantsupidu on peetud ja kõikvõimalikul moel takkajärgi läbi arutatud. Jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniir on lõppenud ja läbi arutatud, ehkki Saksamaal näib võidujoovastus katkematult edasi kestvat. Puhkust saavad nii vaim kui telekas.

Jaanipäeva ja sellega kaasnenud arutelusid ei mäleta enam keegi. Juba kaks nädalat võib uue korrakaitseseaduse järgi avalikus kohas alkoholi tarvitada ja omavalitsused nuputavad, kuidas kasutada neile jäetud võimalusi seda tegevust piirata. Suveteatrid teevad kõikjal Eestis oma tükke, käivad kontserdituurid, vabaõhulaagrid.

Leheveergudele on ilmunud Eesti ajakirjanike esimesed kirjeldused meie sõdurite välismissioonist Kesk-Aafrika Vabariigis, kuid seal on võrdlemisi rahulik ning suvesoojas Eestis ei mõju ka kuumuse kirjeldamine kontrastina.

On ka väga tõsiseid uudiseid, kuid puhkajad ei pööra sellele eriti tähelepanu. Ollakse juba harjunud sõjateadetega Ukrainastki, pidevalt rahutust Lähis-Idast rääkimata. Kui siinsamas meie lähedal käivate lahingutega harjumise peale natukenegi lähemalt mõelda, tekib vähemalt minus üsna kohutav tunne… Aga inimene on kord juba niisuguseks loodud, kaitsekihtidega varustatud.

Tõsiseid uudiseid, mis mitte ühtki puhkajat ei huvita, tuleb ka Brüsselist. Euroopa Liidu riikide juhid panevad paika uut ELi juhtkonda. Komisjoni president Jean-Claude Juncker sai juba ka europarlamendilt heakskiidu. Võib-olla kui Andrus Ansipist mingi kombinatsiooniga tõesti Ülemkogu eesistuja saaks, siis hakkame küllap kõik natuke põhjalikumalt uurima, mida see ametimees õieti teeb, miks ta oluline on. Mõni vaatleja teeb küll kõva lärmi, et ühtse välis- ja julgeolekupoliitika juhi kohale ei tohi seda või toda kandidaati valida, kuid tegelikult on nimetatud isik ja tema poliitika siiski suhteliselt kindlalt liikmesriikide kontrolli all. Seega, kas ise hall või tasalülitatud. Või mõlemat korraga.

Suur osa poliitikuist elavad praegu sellist elu nagu kõik teisedki inimesed. Helistasin hiljuti ühe kohtuprotsessi tausta uurides mõnele neist. Kes on kuskil metsas, kes merel, kes sanatooriumis. Tõsised teemad ei huvita ka kõige tõsisemat: “Oi, mul pole siin isegi tahvelarvutit kaasas!” Kuressaare linnapea Hannes Hanso saab samuti peagi pikale reisile minna. Mõnusat puhkust!

Ja siis korraga ilmub sellesse seisundipilti lihaseline jõmm. Ajab jalad harki, paneb käed puusa ja jääb selles poosis seisma. Ta ei ütle midagi, lihtsalt tuleb, aga tõmbab oma olekuga korraga kõigi tähelepanu. Nii et koguni puhkamisest läbi imbunud inimesel kukuvad päikeseprillid eest. Jah, kas Augustibluusi nime kandval festivalil peaks esinema inimene, kellele meeldib Putini poliitika? Märulifilmidest tuntud näitleja Steven Seagal on löönud meedias platsi puhtaks, nagu ta seda oma filmideski teinud on.

Paadunud kommentaator leiab arvuti ja puhkav poliitikki peab vajalikuks sõna võtta. Supp on otse pajast tõstetud ja paljud ei pane soojas suves tähele, et on end piinlikult ära kõrvetanud. Uudisvoogu jälgides tekib üha enam absurdne tunne, et Haapsalus hakkab kitarri tinistama ei keegi muu kui Vladimir Vladimirovitš isiklikult.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email