Kesk-Aafrikas teenivad Saare maakonna poisid on reipad ja täis elujõudu (1)

TEENISTUSES: Muhumaa poiss Siim Ots (esiplaanil) ei salga, et osalt läks ta riskipiirkonda hea teenistuse pärast, kuid samas ahvatlesid teda ka Aafrika võlu ja salapära. Foto: Kristel Maasikmets/Kaitseväe peastaap

TEENISTUSES: Muhumaa poiss Siim Ots (esiplaanil) ei salga, et osalt läks ta riskipiirkonda hea teenistuse pärast, kuid samas ahvatlesid teda ka Aafrika võlu ja salapära. Foto: Kristel Maasikmets/Kaitseväe peastaap

Maist Kesk-Aafrika vabariigis (KAV) Euroopa Liidu rahumissiooni koosseisus teenivad Saare maakonna noormehed tunnevad end hästi, on energilised, täis teotahet ja oma eluga maailma ühes kuumemas paigas igati rahul.

“Võrreldes algusega, kui siia tulime, on meie toit ikka järjest paremaks läinud,” räägib Kuressaarest pärit kapral ja KAV-is kuulipilduri abina teeniv Erko Tšernobrovkin rõõmsalt. “Alustasime prantsuse kuivtoidupakkidega, nüüd on aga meie käsutuses viisakas ja hästi toimiv söökla, kus olenevalt päevast pakutakse nii riisi, pastat, kartulit kui liha. Lisaks saab salatit ja rohkesti puuvilju.”

Aafrika eluga on rahul ka Muhu Päelda küla poiss, reamees ja TT-granaadiheituri abina teeniv Siim Ots. “Kõik vajalik on meil olemas ja kui midagi ongi vajaka, siis saab ka selle lahendatud,” kirjeldab ta oma elu kaugel maal. “Sõduri leidlikkusel pole ju piire.”

“Kui missiooni alguses pesin oma pesu käsitsi kas kraanikausis või lihtsalt vihmaveega, siis praeguseks on juba valminud pesumaja,” lisab Tšernobrovkin. “Nüüd korjatakse kaks korda nädalas kotid musta pesuga kokku ja kogu töö tehakse meie eest ära.”

Uudishimu ajendas
Ka tervisega pole põhjamaal kasvanud poistel troopilise kliima tingimustes suuri muresid seni veel olnud. “Ise arvan, et kohanemisega sain üldjoontes hästi hakkama, mind igatahes pole troopilised tõved kimbutanud,” tõdeb Erko Tšernobrovkin.

Sama meelt on ka Siim Ots. “Kui telkidest konteinertubadesse üle kolisime, siis konditsioneerist mul kerge kurguvalu ja nohu tekkisid, kuid õnneks midagi tõsist pole seni veel olnud.”

Küsimusele, miks nad läksid maailma praegu ühte kuumemasse riskipiirkonda, vastavad poisid, et peamist rolli mängis siin ikkagi uudishimu. “On ju vana tõde, et noor inimene soovib ikka ja jälle maailma avastama minna,” põhjendab Tšernobrovkin Aafrikasse minekut. “Lihtsalt tahtsin veidike puhata igapäevasest rutiinist ja kui operatsiooni jaoks valiti välja just meie rühm, siis avaneski mul ideaalne võimalus siirduda soojale maale.”

Samas lisab noormees kohe, et eks teatud osa säärase otsuse langetamisel mängis ka see, et oma perest pole ta esimene, kes mingist välisoperatsioonist osa võtnud on. “Eks see eeskuju oli nakkav ja on ka minu otsust mõjutanud,” räägib ta.

Siim Ots tõdeb, et tema puhul mängisid otsuse langetamisel rolli mitu tegurit. “Mis siin salata, küllap ka rahal oli oma osa,” ütleb ta. “Lisaks oli aga suur soov näha Aafrikat, mis telekast tundus alati väga huvitav ja ahvatlev olevat.”

Meeldivad õhusuudlused
Saare poiste senine elu kriisipiirkonnas on kulgenud üldjoontes rahulikult. “Paar ärevamat seika on ju olnud, aga kõik need on lahenenud rahumeelselt,” nendib Ots. “Tõsi, risk on siiski olemas ja alati, kui väljas liigume, tuleb meelde, et enam ei viibi me Paldiski harjutusalal ega kasuta paukpadruneid.”

Erko Tšernobrovkin lisab, et ka tema pole otsest ohtu oma elule tundnud ega ka tulevahetusse sattunud. Samas aga möönab mees, et üle pea lendavate kuulide vihisemist on vahel kuulda olnud küll.

Poiste meele teeb aga rõõmsaks kohalike suhtumine rahukaitsemissioonil osalevatesse sõduritesse, mis, kui mõned erandid välja jätta, on üldjoontes olnud heatahtlik. “Kohalikud suhtuvad meisse sõbralikult, paljudel meist on isegi tekkinud oma kaupmehed, kellega hea n-ö äri ajada, näiteks mõni banaan või ananass osta,” räägib reamees Siim Ots, kes eriti rõõmustab selle üle, et kui nad patrullis käivad, lehvitavad noored aafriklannad neile sageli ja isegi saadavad õhusuudlusi.

Selle arvamusega nõustub ka kapral Erko Tšernobrovkin. “Suhted kohalikega on meil pigem positiivsed ja ma ei ole veel kogenud, et keegi oleks meie peale päris vihaseks saanud,” meenutab ta. Lisab aga kohe: “Tõsi, mõnikord on ette tulnud, et meile lehvitatakse keskmise näpuga või tehakse ka pea maha võtmise žeste.”

Print Friendly, PDF & Email