Eestlaste kehvast, õigemini pea olematust loomapidamiskultuurist on räägitud palju ja ilmselgelt on see teema ka edaspidi aktuaalne, kuna nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka eri arvamusi.
Saaremaa lemmikloomade turvakodu on sellisel kujul ja aktiivselt tegutsenud 1,5 aastat. Selle ajaga oleme aru saanud, et ainuüksi meie tegevus märgatavaid tulemusi ei anna. See on võitlus tuuleveskitega, kui ei muutu inimeste endi loomapidamisharjumused ja kui inimesed ei hakka mõistma, et loom tähendab vastutust.
Visad on kaduma igasugused eksiarvamused, näiteks see, et steriliseeritud/kastreeritud kass ei ole enam õige kass.
Mis mõttes ei ole õige? Ei muutu midagi peale selle, et neil ei ole võimalik enam järglasi saada. Kassid muutuvad kodusemaks, ei hulgu ringi, ei tüüta naabreid oma pulmakisa ja uksematile sirtsutamisega.
Tuleb koju või ei tule koju
Kassid ei muutu paksuks ja laisaks, kui neid just üle ei toideta, ja see on juba omaniku enda teha. Nad püüavad samamoodi hiiri ja linde, elavad oma kassielu, aga teevad seda turvaliselt.
Nad ei pea mitu korda aastas pulmast tulles oma haavu lakkuma, neil on palju väiksem võimalus auto alla jääda või mõnelt pahaselt naabrilt kuuli keresse saada.
Suur probleem on soovimatud pesakonnad, mis on samuti steriliseerimisega välistatud.
Heanaaberlikke suhteid hoida soovides vaikitakse maha naabrite sadistlikud teod, kui kassipojad leiavad oma otsa veeämbris või kaelad kahekorra keeratuna metsa all. See ei ole normaalne ja inimlik käitumine, aga loomade steriliseerimise-kastreerimise vastased just selliseid situatsioone aastast aastasse loovadki.
Emastele kassidele tiinusevastaste tablettide söötmine on täiesti legaalne, see on odavam kui steriliseerimisprotseduur ja seetõttu üsna laialt levinud. Hooliv loomaomanik oma lemmikule aga sellist karuteenet ei tee, tabletid tekitavad kasvajaid ja emaka ning munasarjade mädaseid põletikke.
Linnas on tõsine probleem vabakäigul olevad kassid. Kasse teatavasti ketti ei pane ja oma territooriumil on neid väga raske hoida.
Koerte puhul saab kasutada elektripiiret, aga pole veel kuulda olnud, et keegi sellega oma kassi liikumisi piiranud on.
Seaduse järgi peavad vabalt liikuvad loomad olema steriliseeritud/kastreeritud, kiibistatud ja vaktsineeritud. Peavad, aga… Seadused on küll kirja pandud, aga paraku nende täitmine või õigemini täitmata jätmine ei ole mitte kellegi probleem.
Kaduma läinud kiibistatud lemmikooma leidjal on lihtne tuvastada tema omanik ja loom saab kiirelt koju tagasi. Hiljuti oli juhus, kus linnas kaduma läinud kass leiti Pähklast ja vaene loom pidi turvakodus veetma pea kaks nädalat, enne kui omanik ta juhuslikult meie Facebooki lehelt avastas. Kiibi olemasolu oleks sellise asja välistanud.
Linnas oma looma vabakäigul hoidmine on üleüldse üks paras julgustükk. Kunagi ei saa kindel olla, kas lemmik õhtul ikka koju jõuab või mitte. Muide, kassid õpivad imehästi ära traksidega jalutamas käimise.
Vastutustundlikke ja hoolivaid omanikke, kes tõesti hoolivad oma loomast, on õnneks üha rohkem.
Liiga emotsionaalne ja sallimatu?
Mind on süüdistatud liigses emotsionaalsuses ja sallimatuses teisitimõtlejate suhtes. Teisitimõtlejad on ilmselt siis steriliseerimise/kastreerimise vastased ja need, kes propageerivad kasside piiramatut vabakäigul olemist, kuna “kassid peavad elama oma kassielu”.
Võtan süüdistused omaks. Ilma emotsioonideta seda tööd teha ei saa, see on selge.
Igapäevase loomakliinikus käijana olen üsna sagedasti pidanud olema tunnistajaks juhtumitele, kus kannataja on loom ja süüdi hoolimatu loomaomanik.
Olen nutnud koos auto alla jäänud kassidega, kes valude käes piinlevad, ja kelle pulmaskäigud niimoodi õnnetult lõpevad. Olen nutnud kassipoegade pärast, keda pole õnnestunud päästa ja kes oleks ehk olnud olemata, kui nende ema oleks õigel ajal steriliseeritud.
Olen õudusega vaadanud röntgenipilte, kus on olnud näha neeru- ja põiekahjustused, mis on tingitud loomadele antavast ebakvaliteetsest toidust, kuna kliinikutoit olevat mõttetult kallis.
Olen näinud röntgenipilte, kus on näha looma keresse lastud haavlid ja õhupüssikuulid. Seda ei juhtuks, kui loom püsiks oma territooriumil ega käiks ümberkaudsetele inimestele närvidele.
Olen käinud kontrollimas kiipide olemasolu hulkuma pääsenud, aga ilmselgelt kusagil kodu omavatel loomadel, ja jõuetult käsi laiutanud – mida pole, seda pole.
Olen süüdi, et olen sallimatu ja luban, et ei paranda end ka edaspidi. Loomad ei räägi, loomad ei kaeba, aga inimene peaks aru saama ja mõistma, mis on loomale hea ja turvaline. Loom võrdub vastutusega.
Õnneks on palju hoolivaid loomaomanikke, kes ka turvakodule on nõu ja jõuga abiks olnud. Aitäh teile! Koos jõuame rohkem. Ehk kunagi saab teoks ka unistus hulkuritevabast Saaremaast ja seda just inimeste hoolivuse ja teadlikkuse tõusu, mitte loomade hävitamise tõttu.
Edit Annusver
MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
…artikli kirjutajal täiesti õigus,nende teisiti mõtlejate suhtes.Leian ka et kui on seadused vastu võetud lemmiklooma pidamiseks,siis tuleb neil neist seadustest ka kinni pidada,loomad hulguvad ringi,nii koerad kui kassid sadades.Tuleb teha ka suur noomitus neile,kes peaksid olema nende seaduste täitmise kontrollijad.Kui ei saa muidu korda majja,siis on vaja ka trahve teha.Arvan,et need seadused on samuti kehtivad ja täitmiseks,nagu iga muu seadus meie riigis,sellest ka selline korralagedus loomade pidamisel.
Kas siis inimesed tõesti ei saa aru, et kui loom on steriliseeritud, siis on see ju INIMESTELE kõigepealt kergem. Nemad ei pea siis jahuma nende soovimatute poegadega.
Ei viitsi enam vaielda siin, väga õieti kommenteeris keegi kassiuputuse artikli all. Kassipoegi uputati kohe peale sündi juba ennevanasti ja miskipärast ei peetud seda sadistlikuks. Nüüd aga ei peeta loomade sandistamist kastreerimise tagajärjel üldsegi sadistlikuks! Ja millised hinnad on loomakliinikus, sellest ei taha kohe mõeldagi, täpsemini- kui oled kesise sissetulekuga, ei tasu mõeldagi lemmiklooma võtmisele , aga kui sul juhuslikult on ta võetud juba mingi 10 aastat tagasi, mil majanduslik seis oli sinu jaoks hoopis teine, siis võtab ikka nõutuks küll. Lemmikloomad sobivad järelikult tänapäeval vaid jõukatele.
Kassi saab steriliseerida-kastreerida alles täiskasvanuna, st 7-8-9-10 kuu vanusena. See tähendab, et kui võtta endale näiteks kahekuune kassipoeg, siis tema operatsioonini on aega vähemalt pool aastat. Kui igas kuus 6-8 euro kõrvalepanek (emase kassi puhul, isasel vähem) on jalust mahavõttev kulutus, siis pole tõesti mõtet endale looma võtta. Loomad nagu lapsedki nõuavad väljaminekuid, toitu jne. Kui pole raha operatsiooniks, siis pole ilmselt raha ka toiduks ja muudeks ettenägematuteks kulutusteks. Ühesõnaga, vabanduse leiab alati.
Sa oled täiestu õigesti aru saanud. Kui sa ei jaksa autot üleval pidada, siis sa seda ei osta, sõidad jalgrattaga ja bussiga. Kui sa ei jaksa osta endale maja, elad üürikorteris. Kui sa ei jaksa enda loomale korralikku süüa osta ja tema ravikulusid kinni maksta, ei saa sa looma endale lubada. Nii lihtne see ongi. Looma omamine ei ole kohustuslik.
Paar korda aastas pulmas ribadeks kistud kass on muidugi vähem sant kui kastreeritud kass. Kui tõuaretust plaanis pole, siis on tark tegu ikka loom ära lõigata. Iseloomu see eriti ei muuda, kui mööda kardinaid üles-all jooksmine välja arvata, mis peale lõikust lõppes.
Koera üritasime “naturaalsena” hoida, aga see üritus läks hiljem sadu rahasid maksma, kusjuures opi üleelamise lootus oli 50/50.
Jah, lemmiklooma pidamine on kallis ja kliinikutes haigekassa ei kehti. Nooremate loomade puhul pakutakse küll kindlustust aga targem on see kümmekond raha kuus ise kõrvale panna. Kui aga loomale väärikat ülalpidamist ei suudeta pakkuda, on targem elutute asjadega tegeleda. Loom ennast ise ju aidata ei saa.
Ikkagi rikaste hobi.Meil tehakse eeskirju ja seadusi ikka kodanike võimeid arvestamata. Eks see kassiuputus ole ju üks kurb näide, mis saab kui võetakse emotsioonide ajel kass kapitalistlikku ühiskonda, kus puudub riiklik veterinaariakliinik, kõik vaid erakätes ja tohutu kallis.
Mis kümmekonnast rahast sa räägid? Kui on tarvis koera-kassi opereerida, tuleb välja käia suur summa. Ja mida peavad tegema need, kes juba aastate eest looma võtnud, kuid ise vaesunud inflatsiooni tõttu? Kas elus asi muutub ühtäkki iseenesest elutuks? Ta on peremehele võib olla ainus lähedane sõber siinilmas, peremees armastab teda, annab süüa, kuid tal lihtsalt pole raha enamaks! Miks on tänapäeval hoolimise mõõdupuuks raha?
Väga õige artikkel ja õiged sõnad.
Loe hoolikalt :P Otto kirjutas, et kümmekond raha KUUS KÕRVALE PANNA. Kui loom on aastate eest võetud, siis oleks pidanud ka aastate eest kõik vajalikud protseduurid ära tegema, mitte nüüd inflatsiooni, riigikorra ja tont teab mille kaela süü ajada. Loll on see, kes vabandusi ja õigustusi ei leia.
Ei ole see midagi rikaste hobi, aga sina elad ilmselt veel nõukaajas, kus riik peaks sinu eest kõik ära tegema ja kõik kinni maksma. Mis mõte üldse sinu eksisteerimisel siis on? Kahju sinusuguse mõtteviisiga inimestest. Mine ära kui riigikord ei meeldi. Mujal on kindlasti parem ja siin saaks ka õhu puhtamaks.
Mis iba sa ajad siin, ise ikka said aru, mida kirjutasid? Aastate eest kõik vajalikud protseduurid? Ja miks sõimad siin lolliks teisi, närvid läbi?
Mine ära kui ei meeldi? Kas sa tead kui paljud on juba läinud? Mitte kusagile ma ei lähe, kuid loomapidajal peab olema võimalus valida odavamate ja kallimate raviteenuste vahel.
Veidramat vaatepilti annab otsida kui traksidega kass:D, oh aegu, oh kombeid!