Enda Naabri “Koduse leetule paistel” kutsub lugejaid mõtisklema

Saaremaa kirjanik Enda Naaber on üllitanud järjekordse raamatu – “Koduse leetule paistel”. Raamat, mille ta on pühendanud oma maakodule Kokale ja tütar Tiinale. Esialgu võib jäädagi mulje, et raamat on väga pere- ja kodukeskne. Seda ta ongi, aga ta arutleb ka elu ja inimeste üle laiemalt, sügavamalt ja mitmetähenduslikumalt.

Saatesõnas kirjutab autor: “Ja jälle ma kirjutan – lühidalt, pikemalt, mõtiskledes ja unistades; olnut realistina kaedes; olevat kui rõõmu hoides; tulevasse lootustega lennates.”

Mida kaugemale jõuan lugemisega, seda enam hakkan mõtlema eestlaste viimase aja kultusraamatu Valdur Mikita esseekogumiku “Lingvistiline mets” peale ja kahe raamatu tahes-tahtmatule seotusele. Miks? Sest Enda Naaber on metsainimene, armastab puid, neid lausa personifitseerides. Kuulab ja vaatleb tähelepanelikult loodust ja selle väljendusvorme. Ikka ja jälle jõuab ta mälestustes oma sünnikoduni Muhus. Need mälestused on hellad ja lugeja tunnetab autori hoiakute ning arusaamade seotust ta eelkäijatega, põlvkondade imelist sidet.

Mikita kirjutab: “Eestit võib määratleda kui paarisajast haruldasest komponendist kokku segatud nõiajooki, mille salapärane retseptuur küündib regilaulust männiriisikani.” Seda on tunda ka Enda Naabri loomingut lugedes: olgu need laastud, etüüdid, mälestused, luuletused või dialoogid sõpradega.

Mikita arvab, et paljud eestlased on mõnel suveõhtul oma maakodus toimetades äkitselt kogenud, et seal ongi asjade algus ja ots, maailma varjatud imperatiiv. Küllap see toimub meie kõigiga, kes omavad ja armastavad oma maakodu. Sestap soovitan mõtlikult lugeda Enda Naabri raamatut ja kirjutada ise mälestusi oma perest ja kodust, kodukandist, selle ajaloost ja tänapäevast. Kõik muutub. Seetõttu on oluline jäädvustada ka lähiminevikku tuleviku tarvis, kui tahame ikka veel kesta sel risttuulte maal.

Stephen Hawking hoiatab, et oleme astunud kõige ohtlikumasse sajandisse inimkonna ajaloos, kus kõik muutub kiirendatult ja üleilmastub. Kas me kõik tahamegi üle ilma olla ühetaolised? Raske uskuda. Mikita kirjutab oma raamatus, et laiskusel, seanahavedamisel ja molutamisel on inimliigi püsivuse seisukohalt kahtlemata üpris oluline roll. Lisaksin siia ikka ka mõtisklused ja mälestuste heietamised ning nende olulisuse kultuuriloos. Enda Naabri “Koduse leetule paistel” võlubki selles võtmes ja kutsub mõtisklema omaenda kodu, pere, sugulaste ja sõprade, koduümbruse, aga sealtkaudu ka suure maailma üle ja seda kõike ka kirja panema nii oma pere ja sõprade tarbeks, aga miks mitte ka kultuurimälu säilitamiseks.

 

Print Friendly, PDF & Email