Sel aastal põhiliselt Lääne-Saaremaal pahandust teinud hundid andsid endast märku Pöide vallas, kus jaanipäevaeelsel nädalal murti Muraja külas seitse lammast.
“Ei teagi, et Pöide vallas oleks hunt varem murdmas käinud,” ütles Pöide valla volitatud veterinaararst Margit Pitk, kelle andmetel murdis hunt Ida-Saaremaal viimati lambaid möödunud aasta septembris Orissaare vallas Orinõmme külas, kus ohvriks langes 11 lammast.
Margit Pitk rääkis, et lugu hakkas hargnema möödunud nädala esimesel poolel, kui naaberkülast Kakunast, kus pole ühtegi lambakarja, teatati, et ühes hoovis jookseb lammas ringi. Et hirmunud loom endale kedagi ligi ei laskunud, tuli lamba registrinumbri tuvastamiseks kasutada binoklit ja selle järgi looma omanik registrist kindlaks teha.
Kui lammaste peremees Heino Pitk pärast ohusignaali saamist oma karja üle vaatama jõudis, selgus, et 11 lambast olid kaks terved, üks teadmata kadunud, üks naaberkülas jooksus ja seitse lammast murtud. “Kõigil olid kõrid läbi näritud ja mitte ühte polnud söödud,” kirjeldas Heino Pitk.
Murdmine toimus ilmselt mitme päeva jooksul, sest osa korjuseid oli hakanud juba roiskuma, kuid viimane oli alles soe. “Üks lammas oli alles samal hommikul murtud, kajakas nokkis ta silma,” ütles lammaste peremees.
Pöide külas elav Heino Pitk rääkis, et hundirünnaku ohvriks langenud kari hoidis korras tema 17 km eemal asuva suvekodu ümbrust ning iga päev neid üle vaatamas ei käidud. 11 aasta jooksul, mil lambad Murajal olnud on, pole seni huntidest midagi kuulda olnud.
Margit Pitka sõnul leidis umbes samal ajal, kui lambaid murti, aset üks kummaline juhtum, nimelt keeldusid Ranna Agro lehmad karjamaale minemast. Sellist tõrkumist võib lehmadel esineda pimedamal ajal, kuid mitte aasta valgeimal ajal. “Lauda töötajad veel küsisid, kui kaugele see hundi lõhn levib, ja nentisid, et loomad ei ole veel kunagi nii kummaliselt käitunud,” rääkis Pitk.
Murajalt viimased elus, kuid stressis lambad ülejäänud karja juurde Pöidele toonud Heino Pitka sõnul on tal praegu väga kõhe tunne. “Külas räägitakse ka, et nugised murravad kanasid ja nüüd hundid murravad lambaid. Kindlustunne on nagu kadunud,” tunnistas ta.
Margit Pitk ütles, et kohal käinud keskkonnaameti töötaja avaldas arvamust, et murdja võis olla üksik hunt.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Kas ennevanasti nugised kanu ja hundid lambaid ei murdnud? Ku ei, siis mida tegi vanarahvas talupidamisel teisiti?
Vanasti hoiti oma loomadel silm peal, tehti korralikud aiad, peeti koeri jne. Kogu Saaremaa oli kunagi rohkem kultuurmaastiku moodi, sest kõik põllud ja karjamaad oli kasutuses, võsastunud rapikuid esines üliharva. Kuna maaelu hävitamine käib juba 25 a, siis pole imestada, et hundid siin-seal võimust võtavad. Aga üldjuhul on süüdi karjakasvatajad ise – kui loomad aetakse metsa, kus puuduvad korralikud tarad, siis pole pärast vaja kurvastada, et hunt murdis lambad maha. Loom ei saa aru, et tema asub nö valel maal ning ta ei peaks lambaid murdma.
Seltsimees Saarlane, olen süüdi, et Minu karjamaa ei ole kaitstud nelja vahitorniga kus asetsevad kuulipildujad ja korralikud prozed. Peale selle, karjamaad ei ümbritse okastraat, koos kōrgepinge traadiga. Karjamaa keskel ei asetse vahimajakest.
Pole midagi parata kui ühe ametniku unistus on ülim: “Ma arvan kindlasti, et hundil on koht Saaremaal ja ta peaks siin liigina elama. Me saame rääkida ühest hundiperekonnast, kes ka sigib” leidis keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi.
Tõnu töö sigiva hundipesakonnaga, on olnud eelnevatel aastatel tõhus ja karjakaitset huntide eest vajavad juba enamused Saaremaa karjakasvatused.
Õige! Nii lambaid ei peeta! Lambaid peetakse poes lihaletis. Äärmisel juhul turvaliselt lambavabrikus. Meie lambapidamine on ikka veel kinni kiviajas, meil pole ühtegi eesrindlikku kinnise pidamistsükliga 8-korruselist lambavabrikut. Eks seetõttu sellised nõmedused saavadki juhtuda.
vanasti oli võibolla muid loomi toiduks rohkem,ntx.jäneseid,siis ei käidud ju jahil vaid kasvatati oma tarbeks ise
et eelmine suurem lambamurdmine Pöide kandis oli 1991 või 92, siis murti ja osaliselt ka söödi Aseril Veere külas vist ka 7 lammast, oli Kingli soos elanud hundipesakonna õppemurdmise ohver.
no 2 korda peaks ikka päevas üle vaatama, mitu lammast on tÖnu talvi hundid karjast klaariks teinud. Kuidas sa hiljem teed kindlaks, mis päeval see või teine lammas murti ja mis sa kirjutad tõnu talvi hundimaastiku aruandesse.
siin on mõni tubli kodanik ikka väga usinasti plõksinud. Huvitav, miks inimene ei karjata näit küülikuid kuskil metsatukas nö vabapidamisel? Või miks tehakse kanadele korralik aed ümber? Miks ei kuulutata suurt sõda rebaste, kährikute, tuhkrute või nugiste vastu? Äkki annaks ka need (väike)kiskjad viimseni maha lüüa?? Kalakasvatuses ei käi asjad samuti nii, et laseme kala merre lahti ja siis pärast tapame kõik hülged maha kuna nad julgesid mõne kala ära süüa … kui on ikka korralikud tarad (ja/või koerad), siis ei tule ükski hunt lambaid sööma.
Ärge SAARLASEGA vaielge – tema on kõige targem ja tal on endal palju lambaid ja tema teab täpselt kuidas lambaid peab pidama.
Äkki avaldad saladuse, mida sööd, et nii tark oled ?
Tõnu oli saanud ametist hundipassi.
Tõnu eeltöö sigiva hundiperekonnaga, oli eelnevatel aastatel tõhus ja karjakaitset huntide eest vajasid juba enamus Saaremaa karjakasvatajaid.
Tõnu otsus alustada ettevõtjana oli kindel ja asutas kenneli „Karjavalvekrants“.
Pere säästude eest tõi Kaukaasiast kümme tiinet karjavalvekrantsi, need tõid igaüks kümme kutsikat…
Edasi hästi ei mäleta, aga vahepeal oli ametisse saanud uus ametnik ja tema selge ning kindel otsus oli:
SAARED EI VAJA HUNTE!