Harilaid on eriline paik

Harilaid on Eestis üks eriline ja ainulaadne paik, seda eelkõige pikka aega säilinud ulatuslike luitemaastike poolest. 1920-ndatel aastatel väärtustati siinseid avatud luitealasid niivõrd, et tehti ettepanek Harilaid kui Eestis ainsana säilinud liikuvate luidetega ala kaitse alla võtta.

Lisaks maastiku omanäolisusele olid avatud liivaalad ja rannikumaastikud elupaigaks mitmele nüüdseks haruldaseks muutunud liigile – kõrele (I kaitsekategooria), nõmmekiurule (II kategooria), rand-ogaputkele (II kategooria), nõmmelõokesele (III kategooria), liivatüllile (III kategooria) ja paljudele teistele.

Kõik need liigid vajavad eluks päikesele avatud liivaalasid ning tihedas metsas nad elada ei suuda. Seetõttu ongi Harilaiu raadamistööde eesmärk taastada avatud liivaalad ja neile omaste liikide elupaigad.

Kõre oli veel 1950-ndatel aastatel Saaremaa kõige tavalisemaid kahepaikseid, kes asustas siin nii hooldatud rannakarjamaid, loopealseid kui ka avatud luitealasid. Paraku on sellele kärnkonnale väga rängalt mõjunud nii rannikualadel ja looniitudel karjatamise/niitmise lõpetamine kui ka avatud looniitude, liivaalade ja luidete metsastamine.

Praegu on Saaremaal teadaolevalt säilinud vaid neli kõre asurkonda – üks neist Harilaiul. Viimase seisund on aasta-aastalt halvenenud, mistõttu on elupaikade taastamine (päikesele avatud luitealade avamine) ainus võimalus seda haruldaseks jäänud kärnkonna säilitada ning asurkonna langustrend tõusule pöörata.

Harilaiu luitealade taastamist on kavandatud juba aastaid, seda nii Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskava kui ka kõre tegevuskava raames. Uuringud näitavad, et kõre säilimise eelduseks on just ulatuslike avatud alade ja madalaveeliste ajutiste veekogude taastamine.

Sarnaseid raadamistöid on juba edukalt tehtud Läänemaa-Suursoo looduskaitsealal, kus on lisaks kõre asurkonna arvukuse tõusule taastunud ka liivikutele omane linnustik ja taimestik, sealhulgas üliharuldane nõmmluga. Samuti on kõrede arvukusele positiivselt mõjunud männikultuuri raadamine Saaremaal Varkja luitestikus, kus kõre asurkonna arvukus on pärast liivaalade avamist mitmekordistunud. Seetõttu on Harilaiu luitestiku taastamisel senitehtu väga oluline samm siinsete avatud luitemaastike seisundi parandamisel.

Kuna mitmed avamaastikust sõltuvad liigid vajavad eluks laialdasi alasid, siis tuleks alustatut lähiaastatel kindlasti jätkata. Tihedast männikultuurist oleks vaja puhastada nii Harilaiu kaelast kirde- ja kagusuunda jäävad luitevallid ning nendevahelised niisked nõod. Kultuurmännikusse tuleks rajada päikesele avatud häile, kujundades tihedat puupõldu sel moel looduslikule luitemännikule sarnasemaks ning luues sobivaid elupaiku nii loomadele kui ka taimedele.


Kõre vajab avarat elupaika
Avamaastikel elavad liigid vajavad toimetulemiseks suuri elupaigalaike. Nii vajab üks täiskasvanud kõre eluks vähemalt 0,25 ha suurust maismaa-ala, kusjuures see ala peab sisaldama nii sobivaid toitumisalasid kui ka varjepaiku (lisanduvad veel eraldi sigimisalad).

Kahepaiksete puhul loetakse elujõulise asurkonna suuruseks vähemalt 500 täiskasvanud isendit, mis teeb kokku vähemalt 125 ha sobivat elupaigakompleksi (+ sigimisalad). Kui üks komponent puudub, muutub kogu elupaik kahepaiksetele eluks sobimatuks.

Riinu Rannap
kahepaiksete ekspert

Print Friendly, PDF & Email