Repliik: Homo ei hammusta (30)

Lugesin Võsa ahastuskarjet (tegelikult küll mitte siirast muret, vaid populistlikku huilet oma sihtrühmale) Facebookis, kus ta väidab, et sooneutraalne kooseluseadus sillutab teed pedofiiliale. Mind ei häiri vaene vaimupime ise, vaid see, et tema postitust on FB-s juba üsna palju jagatud – ja ma imestan, kelle poolt.

Olen küll arvanud, et homoaktivistid ei peaks enam nii valjusti käratsema, kuna nad trügivad sisse lahtisest uksest. Aga nõnda palju on selle seaduseelnõu ümber puhkenud melu mu silmi avanud – meil on ehmatavalt palju lollust ja harimatust.

Tooksin jälle oma ema näiteks: inimene on 75 aastat vana, aga palju tolerantsem kui mõni poole noorem. Ta pole alati selline olnud, aga on selleni jõudnud, sest olen talle rääkinud, et mõned mu parimad sõbrad on mehed, kes elavad koos. Ta on mõnda neist näinud ja veendunud, et nad ei hammusta.

Ka tema lemmiksaatejuht on homo, keda ema kutsub hellitavalt “minu pedekeseks” – aga tõesõna, ta ei mõtle sellega halba. Kasvav tolerantsus ei takista tal vahel pead murdmast, kuidas küll loodus oma vingerpusse teeb. See on aga vanemteaduri uudishimu, mitte õel norimine.

Areng toimub. Nüüd ma arvan, et homod peaksid rohkem avalikkuse ees kõnelema. Ja mitte ainult need teada-tuntud aktivistid, vaid ka poliitikud, kirjanikud, näitlejad, teadlased jt, kelle seksuaalsest sättumusest rahvas ei tea (mina meediainimesena tean “avalikke saladusi”). Normaalses ühiskonnas polekski kellegi asi, mida keegi teki all nahistab. Aga kas teadmatuse ja hirmu tõttu tundmatu ees vohav viha ja halvakspanu ei vääriks kampaaniat slogan’iga “homo ei hammusta”?

Kui Võsa Petsi lolli mulinat jagav inimene saab teada, et tema lemmikkirjanik elab koos teise mehega, kes juhtumisi on lugupeetud näitleja, ehk see kummutaks eelarvamusi ja aitaks naeruvääristada pedofiilijutte.

Print Friendly, PDF & Email