Laimjala Saarekülade rahvas taastab mälestusmärgi sõdades hukkunutele (6)

SIIA NAD VÄIDETAVALT ÜMBER MAETI: Saarekülade seltsi juht Eha Ennemuist näitab 1974. aastal rajatud ühishaua tähist Kahtla surnuaial. Siia maeti ümber ka Saaremetsast leitud luud.
Foto: Sander Ilvest

MTÜ Saarekülade Selts eestvedaja Eha Ennemuist pakkus välja idee taastada Saarekülade III kokkutuleku ajaks, mis toimub 9. ja 10. augustil endise Saare lastekodu hoovis, Mõisamäe jalamil asunud mälestusmärk langenud sõduritele.

Eha Ennemuist rõhutas, et mingil juhul ei ole tegemist punamonumendi taastamisega. “Kokkutuleku ajal avatav mälestusmärk oma neutraalse tekstiga oleks sobilik kõigile maadele ja rahvastele, olgu tegu siis meie kandis langenud sõdurite või oma küla meeste ja poistega, kelle tegelikku hauakohta me ei teagi,” ütles Eha Ennemuist.

Nimelt seisis tema sõnul Mõisamäe jalamil aastakümneid mälestusmärk Suures isamaasõjas langenutele. 1974. aastal rajati Kahtla kalmistul ühishaud, kuhu maeti ümber ka Saarekülas langenute säilmed.

Saaremetsa mälestusmärk lükati ümber ja selle asukohta teavad näidata vaid põlised külainimesed. Algsesse hauda oli maetud umbes 40 sõdurit, kes mõisas ööbinud sakslaste tule alla jäid. Kohaliku kooli õpilased käisid seda hiljem hooldamas ja tähtpäevadel lilli toomas.

Arusaamatul põhjusel, ilmselt propaganda eesmärgil, otsustati nelikümmend aastat tagasi viia langenute säilmed Kahtla kalmistule, kuid ümbermatjatel oli kaasas vaid paar kirstu, kuhu kõik väljakaevatud luud ära ei mahtunud. Külainimesed matsid pärast maapinnale laiali jäetud luud maamulda tagasi, kus need puhkavad tõenäoliselt siiamaani.

“Mälestusmärgi kirjaga osa leidis kümmekonna aasta eest juhuslikult Heiko Kull,” meenutas Eha Ennemuist. Kuid siis ununes kivi taas aastateks.

“Nüüd, kui hakkasime planeerima suvist külade kokkutulekut, tuli see mõte, et meie külade, see tähendab Saareküla ja Saaremetsa inimesi, on langenud nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas ja isegi nn Upa lahingus. Neile võiks ju mingi tähis olla,” selgitas Ennemuist. Eramaale jääva mälestusmärgi aluse omanik oli samuti nõustunud sellega, et haual ei tantsita ja miks mitte sinna mälestuskivi panna.

Praegu plaanitakse dolomiitpüramiid, millel on eesti- ja venekeelne kiri “Igavene au kangelastele, kes on langenud lahinguis meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest”, algsele alusele tagasi panna.

Hiljem lisataks sinna tahvlid teiste kunagi lahinguis langenud külaelanike nimedega. “Upa väljal hukkus meie külast viis-kuus meest. Vaevalt see maamees täpselt teadis, kuhu ja milleks mindi. Üks poiss läks sõtta vaid selleks, et lubati saapad anda, kuid sinna ta jäi,” vahendas Eha Ennemuist külarahvalt kuuldut.

“Mingit viisnurka me obeliski otsa panema ei hakka,” lisas Ennemuist. Tema sõnul oleks külaselts huvitatud monumendi fotost. “Minu meelest oli selle ümber alguses madal aed, aga ühtegi fotot pole seni õnnestunud leida,” sõnas Eha Ennemuist.


Ajaloolane: tegu on imeliku mõttega

Saaremaa muuseumi kultuurharidustöö osakonna juhataja Raul Salumäe, kes on aastaid tegelenud Saksa sõjahaudadega, leidis, et tegemist on natuke imeliku mõttega.

“Ma ei tahaks siinkohal pikemalt peatuda 1970. aastate ümbermatmiste ja hauatähiste asendamise aktsiooni köögipoole üksikasjadel – tavainimese jaoks on seal liialt palju masendavaid momente,” ütles ta.

Salumäe sõnul ei anna 1970. aastate ümbermatmiste aegu nähtud kirstude arv mingit pidet ümbermaetavate hulga üle otsustamiseks. Raul Salumäe teab oma sõnul Saaremaal üht punaarmeelaste ühishauda 1944. aastast, mis 1974. aasta paiku toimunud ümbermatmiste käigus lihtsalt ekskavaatoriga segi pöörati, kusjuures veoautole laaditud koorma edasine saatus ongi teadmata – nende ümbermaetute nimed ei seondu praegu ühegi matmispaigaga.

“Kui toonases haudade korrastamises üldse midagi esteetilist ja kiiduväärt oli, siis see, et ümbermatmistest säästetud punaarmeelaste hauad said siis enamasti kunstiliselt päris muljetavaldavad tähised,” ütles Salumäe.

Sama ettevõtmisega kaasnes paraku ka Kudjape surnuaial asuvate Saksa sõjahaudade rüüstamine ning ka 1941. aastal Kuressaares toime pandud kommunistliku veretöö mitmete jälgede ilmselt teadlik hävitamine.

“Mistahes mõttes ei ole Saarekülade kunagise vennashaua asukoha näol enam tegu sõjahauaga – seda enam, et ümbermatmise teostas riik, millele need sõdurid olid truudust vandunud,” on Salumäe veendunud.

“Kui tahetakse rajada mälestusmärki oma küla inimestele, siis tasuks kindlasti mõelda mõne parema auraga koha ja väärikama tähise peale,” soovitas ta. “Ning senised kogemused taoliste mälestuskividega sunnivad tahes või tahtmata manitsema, et sambapüstitajad mõtleksid ka selle peale, kas tänavuse hetkeemotsiooni ajel püstitatud mälestusmärk ka kümne aasta pärast sealsetes külaelanikes lugupidavaid mõtteid äratab,” pani Raul Salumäe mälestusmärgi püstitajatele südamele.

Print Friendly, PDF & Email