Kõrsikud alustasid oma suvetuuritamist Kuressaarest (2)

PLAATI NÕUTAMAS: Lava taga asunud Kõrsikute boksist sai soovi korral plaate. Toomas Magus ja Maire rõõmustasid plaadi üle väga.
Foto: Sander Ilvest

Pühapäeval alustasid Kõrsikud oma suvetuuri “Tule ja jää”, esimene kontsert anti Kuressaares Arensburgi Päikeseterrassil. Vihmaste päevade keskele oli juhtunud üks päikseline ja linnulaulune pühapäev – ideaalne välikontserdi ilm. Hea oli olla nii publikul kui ka Kõrsiku ponksidel poistel.

Kindlasti võib öelda, et Kõrsikud on viimaste aastate ühed viljakamad plaadimeistrid. Alates 2012. aastast on välja lastud juba neli kauamängivat. Õnneks ei ole siiani kannatanud kvaliteet. Iga uus plaat toob häid töötlusi vanadest lemmiklauludest, pehkilikku nunnut-sarkastilist huumorit, pisut bonzolikku räigust – kõike seda, mis kuulajad muigama, heldima ja mõtlema paneb. Kõrsikud on usinad ja endalegi ootamatult saanud inimestele südamelähedaseks.

Nii nad pühapäeval laval olid – Andrus Albrecht (Bonzo), Jaan Pehk (Pehk, Orelipoiss), Alari Piispea (Päss) ja nende pillid. Õigemini pillimeri – nii muuseas mängisid mehed igaüks vahepeal lausa mitut pilli korraga. Päss mängis bassi ja lõi siis elegantse käega trummitaldrikut, Bonzo mängis jõuliselt suupilli ja sõrmitses hellalt ukulelet ning Pehk tinistas kitarri ja tilistas ksülofonil.

Arvatavasti tuli igaüks kontserdile oma ootustega – kuulda just oma laulu. Paljudele on selleks mõni Eesti Laulul osalenud pala (“Valss”, “Suuda öelda ei”, “Tule ja jää”). Mõnele jälle minevikus armsaks saanud laulu kaver. Kõrsikute fenomen on, et nad võtavad pisut unustuste hõlma jäänud laulu ja meisterdavad sellest täiesti oma versiooni. Teevad seda hoole ja armastusega. Tihti vaat et originaalist paremagi. Heli Lääts võib vaid rõõmust käsi kokku lüüa, et tema laulud on saanud uue elu. Kõrsikute suus ja südames on lauljanna laulud hoitud. Samamoodi nagu Fixi ballaad “Tuulehoog” või Kukerpillide “Musta varju saatel”.

Enamikule publikust oli uudiseks toodud värske plaadi “Mina olin veel väikene” laulud. Rakvere teatri suvelavastuseks kokku pandud plaat sisaldab soome ja eesti rahvaviisidele säätud palu. Kõik on paigas – Bonzo on taas vähe karmim ja teatraalsem, Pehk jälle õrn ja lapsemeelne.

Need kolm meest mitte lihtsalt ei laula ja mängi laval, nad ON laval. Nende kõigi intelligentsi- ja musikaalsuse tase on kõrgelt üle keskmise ning seejuures on nad väga pehmed, lausa malbed ja hellad. Pole ju vale, et mida suurem mees, seda suurem süda. Orgaanilisus on see sõna, millega võiks seda kooslust iseloomustada.

Saabunud suve puhul soovitan ma kõigile: võtke üks vana auto, üks või kaks sõpra ning minge Eestimaa maanteid kulutama. Pange peale Kõrsikute plaadid ja nautige. Vilistage, naerge, pange rohukõrsikud suhu ja imestage, kui kena on kõik me ümber.


Publik: Kontsert oli tõeline nauding

Kristine Keso
Kontsert oli suviselt lustakas ja kaasahaarav. Mõnus on jälgida punti, kes ise naudib, mida laval teeb, ja samasuure naudingu saab nende esitusest publik. Mulle meeldivad eriti laulud “Tule ja jää” ja “See tunne alles jääb”. Muidugi ei saa mainimata jätta Pehki nappe lauluviise. Mõnesekundilised viisijupid lõbustavad. Bonzo puhul meeldib tema lavaline otsekohesus. Ning Päss on lihtsalt sümpaatne.

Anu Lomp
Oli armas kontsert, kus kolm lihtsat Eestimaa meest kõnelesid lauldes lihtsale eesti inimesele mõistetavatest asjadest, tehes seda ehedalt, liigsete trikkideta. Jaan Pehki lühilaulud on geniaalsus omaette. Oli tehtud ka huvitav valik teada-tuntud vanadelt tegijatelt, sekka uuemat, Kõrsikute oma loomingut, mis on südamelähedane meile paljudele. Publiku tagasiside kõneles enda eest!

Arensburgi Päikeseterrass kauni ja õdusa kontserdipaigana ning ülihea teenindus Anna-Liisa poolt muutsid õhtu
täiuslikult nauditavaks. Suur tänu tegijatele, kes meile sellised elamused võimalikuks teevad!

Print Friendly, PDF & Email