AJAKAJA: Miks õppida nii matemaatikat kui ka laulmist?

Koolide lõpetamiste aeg on käes. Ellu astuvad uued hariduse hammasratastest läbi muditud noored ja ka mõned mitte enam nii noored. Sest elukestvat õpet pooldav maailmavaade on Eestis jõuliselt kanda kinnitanud.

Tallinna ülikooli kommunikatsiooni magistriõppes on mitmeid, kes teevad oma teist või kolmandat magistrikraadi, olles juba õrnas keskeas, kuid avastades ikka uusi ja uusi valdkondi, mida tahaks õppida.

Gümnasistid on tänavu, nagu meedia refereerib, hädas matemaatikaga. Olen selle üle palju mõtisklenud ja pean nõustuma oma kolleegi Priimäega – kuigi me mitte alati ühte meelt pole –, et need, kes on nõrgad matemaatikas, on nõrgad ka “pehmetes ainetes” – humanitaar- ja sotsiaalteadustes.

Nüüdseks juba ligi 20 aastat ülikoolis töötanuna julgen öelda, et väide “ah, ma ei saa matest aru, ma olen humanitaarsete kalduvustega” on vaid laiskuse õigustamine. See, kes ei suuda reaalainete loogikast aru saada, et ole suuteline omandama ka “pehmemaid” erialasid. Matemaatikat on vaja nii kommunikatsiooni, reklaami kui ka näiteks muusika õppimisel. Rääkimata psühholoogiast või mõnest muust valdkonnast, mille õppimine tähendab reeglina kvantitatiivsete uuringute läbiviimise oskust, mis omakorda tähendab, et matemaatikat peab jagama.

Seega, stereotüübid, mis soodustavad arvamust, et mõned erialad (kirjandus, kunst, kultuur jne) ei vajagi reaal- või loodusteaduslikku põhja, või et reaal- ja loodusteadustega tegeledes saab läbi ilma humanitaaria või sotsiaaliata, on väärad. Sest elu on tänapäeval selline, et nii reaal-, loodus- kui ka humanitaar- ja sotsiaalteadused moodustavad süsteemi, meie elukeskkonna, milles ei saa tegutseda, tundes sellest vaid üksikuid juppe.

Hariduse roll on ehitada vundament haritusele, mis eeldab maailma süsteemset, empaatilist tunnetust kogu elamise ilu komplekssuses. Seega – tuleb osata nii luuletada kui ka arvutada, teadma peab nii taevatähti kui ka seda, mida Tammsaare on oma raamatutesse kirjutanud.

Print Friendly, PDF & Email