Saaremaa Läti saareks! (4)

Naabritega on meil üldiselt nii, nagu sugulaste ja sõpradega. Soomlane on nagu sugulane, kellest ei saa üle ega ümber, suhted võivad olla nii ja naa. Lätlane on aga sõber – kaasteeline, sarnase ajaloo ja kultuuritajuga. Paljud asjad, mida ta sulle räägib, tabad lennult. Lätlased on igapidi toredad. Suhelda on ka keele mõttes päris lihtne – noored räägivad päris kenasti vene keelt, inglise keelt loomulikult.

Edela-Lätis Liepaja linnas kuulsin eelmisel nädalal sõna “Saaremaa” rohkem kui sõna “Eesti”. Hea küll, võib-olla liialdan. Aga kui, siis ainult mõnevõrra. Kurzeme kuulub teadagi merele, nagu laulusalm ütleb, ja lätlastel on merega mõndagi pistmist. Liepajas asub lätlaste mereväebaas, seal koolitatakse praegusel ajal ka NATO tuukreid. Ja mõistagi püüavad lõunanaabrid hoolsasti kala. Selle pärast on omavahelist naginatki olnud – tuleval aastal saame tähistada 20 aasta möödumist “räimesõjast”.

Kalapüük, meri ja merekultuur Eestis seostub Lääne-Eestis tihedalt saartega ning siin teadagi on see lätlastele tundlik teema. Saari neil ju polegi. Küllap seepärast ongi Saaremaa midagi võlusõna-taolist, mis veab keskmisel lätlasel kohe näo naerule. Õieti ütleb ta sulle seda ise, niipea kui mainid, et oled Eestist. Ja need mälestused on eranditult helged, positiivse märgiga.

Liepajas tegi Saaremaast (ja õllest) kõigepealt juttu ühe kohaliku muuseumi giid. (Muide, milline muuseum! Vana sõjaväevangla, sünge, et mitte öelda õõvastav paik, üle elanud seitse armeed. See ongi antud juhul eesmärk. Näidata õudust ja ebainimlikkust, mis ei tohi enam kunagi korduda. Logo on sellel asutusel julge ja pretensioonikas, põimides haakristi sirbi ja vasaraga. Sellist sümbolit kandva T-särgiga kuskil poliitkorrektses Lääne-Euroopas ringi käia võiks olla omamoodi kogemus.)

Teine, kes jutu kohe Saaremaale viis, oli majaperemees, kellelt oma seltskonnaga ulualust üürisime. Kingituseks viidud suveniir oli Vana Tallinna liköör, kuid jutt ei läinud sugugi mõnele koosviibimisele, kus nimetatud jook kohvi kõrval või selle sees igavese maitseelamuse andnud, vaid ikka kerkis teemaks Saaremaa. Ehk taas üks kunagine unustamatu reis. Ju meite saarel siis mingi vägi on.

Mida me selle teadmisega peale võiksime hakata? Paljugi, ma arvan. Tegelikult kogesin nii-öelda “põllul” sedasama, mida meie turismifirmad tänavu Riias rahvusvahelisel turismimessil Balttour (loe ka SH, 11.02). Mõntu–Ventspilsi laevaliini meenutavad lätlased hea sõnaga – sellest sai tegutsemise ajal selge märk. Siin on mõttekoht nii saarlastele kui ka riigi turundajatele.

Lätis näeb mitmel pool kohalikes söögikohtades, hotellides, muuseumides eestikeelseid brošüüre. Kuidas on meil lätlastele suunatud infoga? Kohati on selles vallas samme astutud, aga võiks enamgi veel. Kui räägin meist, siis pean silmas just Saaremaad. Sest mis on meelel ja keelel, on ka südames.

Lapsepõlve-Kuressaarest mäletan, et lätlasi kutsuti kevadekuulutajateks. Neid käis tõepoolest bussitäite kaupa. Natuke visati nende üle naljagi, sest defitsiidi tingimustes leidsid nad ikka, mida kaubandusvõrgust osta. Viimastel aastatel tundub Saaremaa suvisel ajal poolenisti nagu soomekeelne. Aga võiks olla ka lätikeelne. Anname lätlastele suveks saare!