Kellele luger, kellele raamat

NÄED, KUI MUGAV: Aimar on oma e-sõbraga väga rahul, Rita eelistab siiski käegakatsutavat lehekeeramist. Foto: Elina Kalm

NÄED, KUI MUGAV: Aimar on oma e-sõbraga väga rahul, Rita eelistab siiski käegakatsutavat lehekeeramist. Foto: Elina Kalm

“Mul on üks pilt lapsepõlvest, kus ema istub mu juures, ühes käes raamat, teises vits, et ma lugema õpiksin. Ma läksin esimesse klassi selliste teadmistega, et tundsin a-tähte,” muigab ulmehuviline Aimar Lauge, ameti poolest mesinik, hobiks fotograafia.

Lugemispisik on küljes ka Aimari raamatukogutöötajast kaasal Rital ning pere kolm lastki ei käi raamatutest kaugelt mööda.

Pere õdusas kodus on lugemisvarale kohti mitmel riiulil. “Koolis sain poole aastaga lugemise selgeks, hiljem ajas ema mind juba raamatu tagant ära, nii et see, mis algul ei meeldi, võib pärast saada lemmikuks,” teab Aimar.

Loomulikult kuulusid tollasesse paremikku seiklusjuttude sari ja põnevad poistekad. “Kui sain kristlaseks, oli põhiline Raamatute Raamat, üldse usukirjandus, teisalt teatmeteosed. Ja nüüd siis ulme,” selgitab Aimar rahulolevalt oma e-lugerit sõrmitsedes.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email