Kust küll leida rohtu?

Kui Kuressaare südalinnas on apteeke vaat et iga nurga peal, siis maal pole olukord sugugi kiita. Neli maa-apteeki – jah, neli, sest Auriga kaubanduskeskuses asuvat apteeki peetakse vist pigem linnas kui maal asuvaks – on tuhandete maainimeste kohta selgelt liiga vähe.

Maakonna idaosas on seis pisut rõõmustavam – ravimeid müüakse nii Muhus kui ka Orissaares. Ka Leisi ja Mustjala rahvas leiab oma hädadele rohtu loodetavasti kodukandi apteegist.

Kui aga veel mõni aasta tagasi sai Valjala rahvas oma ravimid kätte kohalikust apteegist, siis nüüd tuleb selleks ette võtta linnareis – edasi-tagasi poolsada kilomeetrit. Sõrve otsa inimeste jaoks – kellest enamik on juba üsna eakad – on teekond veelgi pikem. Hea, kui leidub abivalmis sugulane või tuttav, kes salvid-tabletid Kuressaarest ära toob. Aga kui ei leidu? Kõnekäänd “kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem” sellisel juhul vaevalt et kehtib.

Meie tänases leheloos ütleb proviisor Kaja Maikov, et ravimeid müügu ikka apteegid, mitte kauplused. Loomulikult – apteeker teab ju ravimitest palju enam kui farmaatsiaalase hariduseta müüja.

Kindlasti leidub saarlaste seas palju neid, kes proviisorile vastu vaidleksid: mis selles halba oleks, kui peavalutablette ja muid hädavajalikke käsimüügiravimeid saaks osta tavalisest toidupoest? Eriti just maapoest, kust apteegid jäävad kümnete kilomeetrite kaugusele.

Igaühel oma arvamus ja argumendid.

Print Friendly, PDF & Email