Haldusreform sõltub kolme valla ühinemisest (7)

Haldusreformi vajadusest Eestimaal ja Saaremaal on räägitud aastaid. Küll on sellega hirmutatud vanainimesi ja innustatud noori. Selge see, et elame muutunud maailmas, kus iga päev on vallamajja asja vähestel.

Viimasel kümnendil on minul Kaarma vallamajja asja olnud paar korda, ilmselt oleksin needki toimetused saanud korda elektrooniliselt. Kõigil ei ole aga elektroonilise asjaajamise võimalusi ning on valdkondi, kus inimlik silmast silma suhtlemine on hädavajalik. Selleks peabki olema vallamaja (või mis iganes nimetusega koht), kus on ametis spetsialistid, kes elanikule nõu ja oskustega abiks on. Omavalitsuse vorm ja osaliselt ka roll on aga muutunud ja teatud oludes koguni arengut pärssima hakanud.

Vallajuhtide julgus väärib tunnustust

Lümanda, Kärla ja Kaarma vallajuhtide julgus ühinemisega pihta hakata väärib tunnustust. Isiklikus plaanis on neil kõige rohkem kaotada – oma ametikoht. Kõlab küüniliselt, aga usun, et osa vallajuhtidest on ühinemiste vastu just oma positsiooni kaotamise hirmu tõttu.

Kolme valla juhtide näol on tegu vastutustundlike ja meie piirkonna arengust hoolivate inimestega. Igasuguste muutuste läbiviimine on valuline protsess ja kindlasti mitte kiiret populaarsust toov. Mõistlik, et algatusgrupp kutsus protsessi juhtima mehe väljastpoolt ühinemisplaanidega valdasid – Koit Keldri. Sõltumatu isiku kaasamine maandab võimaliku ohu, et üks või teine osapool oleks eelistatud olukorras.

Ühinemisvajaduse selgitamine eeldab pikka meelt ja hulgaliselt head tahet, sest sageli ollakse ratsionaalsete argumentide vastu ülekeevate emotsioonide või poliitiliste ambitsioonide tõttu. 7. mai Saarte Hääle Ühinemise Erilehes tuuakse väga konkreetselt välja kolme valla ühinemise eesmärgid. Nõuab suurt tarkust ehitada süsteem üles niimoodi, et vajalike teenuste kättesaadavus ühinemisega paraneb, mitte ei halvene või koguni ei kao.

Piirkonna tasakaalustatud areng ja kvaliteetsemad teenused, mille peaks tagama parimate spetsialistide koostööst tekkiv sünergia, ei peaks ju küll kellelegi vastumeelt olema.

Kui tulevased teeninduskeskused suudavad praeguste finantsidega pakkuda elanikele kvaliteetsemat ja kiiremat teenindamist, siis on igapäevaelu korralduses suur samm edasi astutud. Paraku ei saa aga planeeritud investeeringute kava aastateks 2015–2018 võtta kindlana, sest kui järgmiste valimistega muutuvad võimuvahekorrad, võib kava saada uue näo.

Viimasel nädalal toimunud rahvakoosolekud ühinemisplaanidega omavalitsustes ei ole olnud rahvarohked. Kas vallaelanikud on ühinemise sisuliselt heaks kiitnud või on rahval lihtsalt ükskõik? Jälgides Kaarma valla elanike aktiivset võitlust betoonitehase ja puiduplatsi asjus, on ükskõiksus valla asjade vastu ilmselt välistatud. Kas ühinemise vastased on suuresti oma kitsastest ambitsioonidest lähtuvad funktsionäärid ja ebapopulaarseid otsuseid kartvad poliitikud?

Üks saar – üks omavalitsus?

“Ei ole šanssigi, et Saaremaa saaks jätkata nii killustunult kui praegu,” väitis ettevõtja ja endine minister Raivo Vare 2013. aasta lõpus Valjalas peetud arengukonverentsil. Varega saab ainult nõustuda.

Paraku jooksis Saare maavanema algatatud ühe omavalitsuse loomise initsiatiiv möödunud aasta lõpus liiva. Praegune katse ühendada kolm omavalitsust loob soodsa pinnase, et ühinemisprotsessidega jätkata. Uue, üle 7000 elanikuga ühendvalla loomise järel on maakonnas kaks suurt omavalitsust, mille omavahelises koostöös saab rääkida juba võrdsest partnerlusest. Väikevaldade seisukohast muutub maakonna tasakaalustatud areng aga veelgi küsitavamaks.

Ühendvalla loomine peaks julgustama teisi omavalitsusi läbirääkimisi alustama, et mitte jääda põlve otsas nokitsema. Kas maakonnas peaks olema üks, kaks või kolm omavalitsust, on meie enda otsustada. Kõik on kokku lepitav, ütleb Juta Pae Ühinemise Erilehes. Küsimus on tahtes ja vastutustundes.

Print Friendly, PDF & Email