Suur maa, suured asjad: Veetornihoovi poiss

Ühele Kuressaare Veetornihoovi poisile on kahtlemata uhke sündmus sattuda sellisesse seltskonda, nagu seda on Postimehe aasta arvamusliidri tiitli kandjad. Nii kommenteeris filmimees ja esseist Ilmar Raag sel teisipäeval saadud tunnustust. Kahjuks tabas Ilmarit viirus, ta ei saanud meie iga-aastasel arvamusliidrite lõunal osaleda ning sümboolset Johann Voldemar Jannseni kuju pidulikult vastu võtta. Tugeva aplausi pälvis ta seljataga siiski.

See, et Ilmar meenutas tänusõnades oma sünnilinna, liigutas hingepõhjani. Need sõnad näitasid, kuivõrd osaks saanud tähelepanu talle õigupoolest korda läks. Sõnal “arvamusliider”, tuleb tunnistada, on tekkinud pretensioonikas, veidi edev ja uhkeldav, end kõrgemale asetav tähendusvarjund ning avalikus retoorikas on seda mõnigi kord kasutatud lausa sarkastilises kontekstis.

Arvamusliidrid on sellest hoolimata päriselt olemas. On autorid, keda teistest enam loetakse ja kuulatakse, isegi siis, kui nendega alati igas nüansis ei nõustuta. Sageli saab negatiivne hoiak alguse kadedusest, mõnikord küllap ka jõuetusest, mida tuntakse erudeeritud argumentatsiooni ees. Sest arvamusliidri teeb tõeliselt suureks mitte julgus oma seisukohta jõhkralt kivisse raiuda, vaid julgus mitte karta oma rumalust.

“Mulle kehtib aksioomina teadmine, et ma võin olla pimedusega löödud. Igaüks, kes ei usu, et ta mingis küsimuses päris kindlasti eksib, on kahetsusväärne idioot,” rääkis Ilmar hilisemas usutluses, tunnistades, et tema arvamuslood ja esseed sünnivad sageli eneses kahtlemisest.

Mu meelest on see erakordselt sümpaatne lähtekoht, mis näitab kujukalt, miks ütleja arvamusliidri tiitlit väärib. Ei ole just ülearu palju neid meie seas, kes söandaksid omaenese kõhklustesse, isegi kompleksidesse kaevuda. Lihtsam on ju neid moel või teisel ignoreerida.

Ilmar on oma artiklites ja esseedes vaadelnud vastuolulisi sündmusi meie ajaloos, urgitsenud meie hinges, küsinud, mis ikkagi takistab meid end täiesti vabadena tundmast. Sageli on ta leidnud eest dilemma: asjad ei ole mustvalged, ikka ja jälle saab neid vaadelda eri nurkade alt, eri silmade läbi. Ja tõde, tahame me seda tunnistada või mitte, ei pruugi ilmtingimata olla see, mis meile vahest enim meeldiks.

Ja kuigi nentides “ma tean, et ma ei tea”, ei kõhkle Ilmar vajadusel poolt valimast. Kuitahes keerulise probleemi eri külgi näidates pole tema puhul kunagi kahtlust, et ta on Eesti poolel. Mitte ainult Eesti kui riik, vaid Eesti kui kogukond. Kõik see teeb temast usaldusväärse inimese. Niisuguse, kellega võib luurele minna.

Soovitan kindlasti otsida üles mullu sügisel Postimehes ilmunud Ilmari lugude sarja: “Pettumuste üleelamine” (29.08.13), “Millal algab 21. sajand?” (4.09.13), “Privaatsus kui silmakirjalikkuse poolvend” (13.09.13) ja “Sinimägede pärand” (23.09.13), mis sai paljuski aasta arvamusliidri tiitli andmisel määravaks. Kõik need tekstid on meie arvamusportaalis vabalt leitavad.

Lõpetuseks. Ma ei mäleta, et Veetornihoovi poisid oleksid omal ajal Smuuli rajooni või Aia tänava poistega eriti läbi käinud. Igatahes oli siinkirjutajal Aia tänava poisina teisipäeval samuti uhke tunne, et avanes ametist tulenev au Veetornihoovi poisi nimi avalikult välja hõigata.

Print Friendly, PDF & Email