Väärt raamat Kuressaarest – nii saarlasele kui ka külalisele (1)

Möödunud aasta maikuust saadik on raamatulettidel kaunis album, mille kaanepildil heleda suvetaeva all kõrguv raekoda – palju Kuressaaret maalinud Andrei Jegorovi õlimaali detail aastast 1925. Tuttav linnaruum, aga tähelepanelik vaataja märkab, et erinevalt maalil nähtavast on raekoda nüüdseks tornita ja tänavakohvikute asemel näeme pea 90 aasta tagust olustikku maalt linna turule tulnud hobuvankritega esiplaanil.

Raamatu “Kuressaare kunstis ja legendides” (koostajad Lii Pihl ja Reet Truuväärt, kunstiajaloo alane tekst Anne Untera, kujundaja Angelika Schneider. 184 lk. Eesti ja inglise keeles. Väljaandja Kuressaare linnavalitsus, 2013) sees avaneb meile linna ajalugu läbi parima kunstiloomingu ja värvikamate linnalegendide.

Mahukas trükis on pühendatud Kuressaare juubelile – eelmisel aastal möödus 450 aastat ajast, mil Taani hertsog Magnus andis omaaegsele Arensburgile linnaõigused. Raamatu sünniloo taga on kaks säravat ja ettevõtlikku kohalikku daami – Raegalerii kunstikuraator Lii Pihl ja Kuressaare ametikooli kutseõpetaja Reet Truuväärt, kes panid pead kokku, liitsid kummagi ideed ja entusiasmi ning asusid tegutsema. Tulemus sai igati kiiduväärt.

Huvitav ja hariv kunstiraamat

Vanim pilt raamatus on 19. sajandi algupoolest pärinev akvarell, kus näeme horisondil laiumas linna omaaegset siluetti vaadatuna Roomassaare sadama poolt – loss, pikk kindlustuste vöönd, punaste kivikatustega majade kogum, kirikutornid, tuulikud linnaserval ja linna suunduv teerada, mida mööda liigub üksik ratsanik. Värskeim maal, aastast 2012, on tasapinnaline-tähemänguline ja koosneb linna nimedest eri aegadel: Kuressaare, Kingissepa, Arensburg. Sinna vahele mahub mitmekesiste vaatenurkade alt piltidele püütud piiskopilinnust, kivimüüridega palistatud tänavaid, raekoda, linna kaht kirikut, jahtklubi ja jahisadamat, parke ja aedasid. Kokku 85 kunstiteost, nii graafikat, maale kui ka joonistusi. Seejuures üllatab vaheldusrikkus motiivides, tehnikates, meeleoludes, vaatenurkades. Igavaks raamatu lehitsejal juba ei lähe.

Kes kunsti kohta rohkem teada tahab, kui teos ise kõneleb, saab lugeda kunstiajaloolase Anne Untera väga asjatundlikku ja sidusat teksti raamatu lõpuosas, mis asetab reprodutseeritud teosed kunstiajaloolisse konteksti. Sulgudes ära toodud leheküljenumbrid võimaldavad käsitletud pilte raamatu albumiosast ka kergesti üles leida.

Kõnealune kokkuvõte annab ühtlasi hea ettekujutuse Kuressaare linna palgejoonte kujunemisest. Näiteks saame teada, et F. S. Sterni kivitrükitehnikas linnavaated 1850. aastatest kujutavad endast kõige varasemat süstemaatilist sarja Kuressaarest kunstis. Need graafikatehnikas piltpostkaardid olid linna toonastele külalistele suveniirid enne suure fotoajastu algust. Raamatu kujundaja apsuks võiks aga pidada Sterni enamasti väikese postkaardi mõõdus litode esitamist üle kahe albumilehe laiuvate piltidena, mis loob algteostest moonutatud ettekujutuse.

Raamat Kuressaarest sisaldab lõviosas linnavaateid, kuid lisatud on maalid mõnest eriti markantsest Kuressaarega seotud persoonist. Nimetagem neist kahte: Urve Kirss kui kohaliku kultuurimälu kehastus ja maailmakuulus arhitekt, Kuressaares varase lapsepõlve veetnud Louis Kahn, kelle monumentaalse loomingu ühe lättena on nähtud võimsat Kuressaare linnust.

Juubelitrükises on avaldatud 54 kunstniku töid, kellest 23 tegutseb veel praegugi. Saarlastest kunstnikest on suuremad nimed Eerik Haamer ja Ilmar Torn; eesti autorite kõrval on kogumikus ka ungari, läti, vene jt rahvuste esindajate loomingut.

Mitte ainult kunstialbum

Raamatu poolte kunstireprode kõrval on tekstid. Ükski neist lugudest pole pildi analüüs ja vastupidi – ükski pilt ei ole ka jutukese illustratsioon. Need on enamjaolt lõbusad ja pentsikud lood, mille sisu keerleb linnuse ja inimeste ümber. Aga kõrvutused on õnnestunud, koostajad on leidnud sarnasust sisus, meeleolus või motiivis. Linnalegende kogudes on tubli töö ära tehtud Saaremaa muuseumi käsikirjade seas, lapatud vanu ajalehti, töötatud läbi koguteoseid ja korjatud inimestelt pärimust.

Mitmed lood räägivad Kuressaare piiskopilinnuses toimunud salapärastest ja traagilistest juhtumistest, enamjaolt on aga tegu naljalugudega inimlikest nõrkustest. Nende koomuskite tipus on siinkirjutaja meelest Abrukalt võrsunud kaksikvendadest kirjanike Ülo ja Jüri Tuuliku ehtsa saare huumoriga jutustatud lood, kus saab lausa kõva häälega naerda, näiteks kirurgi ja sohvri naljajutt “Kel aega, see lõikab”.

Raamat on väärt nii lugemist kui ka vaatamist ja ehk teab nii mõnigi lugeja omalt poolt mõne jutu lisada ning autoritele või Saaremaa muuseumi läkitada.

Reeli Kõiv
kunstiajaloolane