ÕÕVASTAV VAATEPILT: Poolnäritud seakorjused Sakla sigala ees transporti ootamas. Pildistatud pühapäeval kell 18. Foto: erakogu
Saarte Hääle uudiste vihjemeilile saatis anonüümseks jääda soovinud autor foto, mis on tehtud 9. märtsil kell 18. Pildile on jäänud Valjala vallas Sakla külas asuva sigala ees maas vedelevad surnud sead.
Autori väitel ei ole tegemist ühekordse juhtumiga, sest seakorjuseid on seal vedelenud varemgi ja seda mitmel aastal.
“Kui sigade hunnik läheb liiga suureks, siis korjatakse need ära, aga sead vedelevad ikka nädalaid seal,” kirjeldas foto autor, lisades, et õhtuti käivad metsloomad lõpnud sigu söömas. Foto autor teavitas oma sõnul ka Saaremaa keskkonnaametit 9. märtsil saadetud e-kirjaga.
Valjala Seakasvatuse OÜ juhatuse liige Margus Õunpuu selgitas Saarte Häälele, et seakorjused viiakse õue transporti ootama. “Nii kaua kui ei ole riigi poolt ära lahendatud loomsete jäätmete käitlemise probleem, jääbki see nii,” kinnitas Õunpuu, kelle sõnul tuuakse lõpnud sead korjuseruumist välja, et neid saaks auto peale laadida. “Me katame neid kinni küll, aga ikka juhtub, et keegi käib neid närimas,” tunnistas Õunpuu, rääkides, et suvel tellitakse transporti tihedamalt, aga lõpnud sigu loomsete jäätmete tehasesse Väike-Maarjasse väga sageli saata pole nii lihtne, sest mandrilt tulev auto tahab täiskoorma peale saada.
Fotol olev kogus korjuseid tekib Õunpuu sõnul umbes nelja-viie päevaga. “See on seakasvatuses täiesti loogiline. Kui on palju sigu, siis ikka juhtub,” ütles Õunpuu sigade suremise kohta. Tema andmeil viis auto seakorjused ära eile.
Õunpuu oli aga üllatunud, et kes käis nende sigala territooriumil pildistamas? “Meil on ju keelumärgid väljas,” avaldas ta imestust.
Saaremaa veterinaarkeskuse juhataja Toivo Jürissoni sõnul teavitati juhtunust ka neid ja praegu tegelevadki nad küsimuse lahendamisega. Menetlemiseks on ametnikel aega 20 päeva. “Me käime kohal ja vaatame, mis oli. Ega me saa otsust pildi järgi teha,” teatas Jürisson.
Hukkunud põllumajandusloomade ja teiste loomsete kõrvalsaaduste kokkuvedu Väike-Maarja vallas Ebavere külas asuvasse loomsete kõrvalsaaduste käitlemise tehasesse korraldavast AS-ist Vireen öeldi, et AS-i auto käib Saaremaal kaks korda nädalas. Vireeni juhataja Rait Persidski kinnitusel veavad nad hukkunud põllumajandusloomi ja tapajääke Saaremaalt Väike-Maarjasse kahjutustamise tehasesse kaks korda nädalas, s.o teisipäeviti ja reedeti.
Sakla sigala (Valjala seakasvatus OÜ) esitas oma tellimuse hukkunud loomade äraveoks AS-ile Vireen möödunud neljapäeval (tööpäeva keskel), kui reedene Saaremaa koorem oli juba täismahus komplekteeritud. Farmi esindajaga lepiti kokku, et hukkunud loomad transporditakse kahjutustamisele käesoleva nädala esimese veosena, st teisipäeval (11.03).
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Saiklas ja sigala.No ma ei tea Tõnu mine kooli
See Sakla seltis pidu.
hmm mina loen ikka Sakla…
Mind jätkuvalt paneb imestama see, et miks väga tihti soovitakse jääda anonüümseks. Seda nii kommentaarides, vihjetes, pildistamisel jne. Mida siin on karta? Omakohust? Häbi? Avalik mõnitamine? Pole vaja isegi mitte põhiharidust, et aru saada lihtsast asjast- kui vähegi tahta, siis saab ju autori/koostaja ikka teada. Seega… Aga kuna mul ei ole veel eluülikooli doktorikraadi, siis ehk doktorikraadiga inimesed seletaksid teema lahti.
no mul sama jama, kassiraisk veab hiired ukse ette, aga ära ei söö, nii nad seal vedelevad vahest päevi.tegin diili vana varesega, kes peaks ukse esise puhta hoidma, aga sellel on kevad pähe löönud, pole teda ammu näha olnud
Paneb ikka mõtlema küll, mis tingimistes loomi peetakse, et selline suremine lausa loomulikuna tundub.
Ah et metsloomad käivad nosimas, ikka juhtub, pole hullu. Aga kui keegi tuleb olukorda avalikustama, siis kohe imestusest suured silmad? Ehitagu siis korralik aed ümber, et ei loomad ega inimesed sisse ei roniks ja ladustamise platisele plank ka ümber et teleobjektiiviga eemalt nende tööd ei jäädvustataks.
Kuulu ajukääbik-st. selle artikli ja pildi autor.Seakasvatajad tahavad alati,et siga ellu jääks aga kahjuks neid sureb ikka.Samuti ei viida mandrile surnuid loomi nii tihti.Kas artikli autor teab kui palju seal sigalas on loomi ja kui palju sureb enne kui hakatakse kisama,et ei hoolita.Selge see ,et metsloomad võivad näksida.Kui on kuskil toitu,nagu prüükkaritega,kui süüa on ei ole vahet kus see vedeleb,tühi kõht on hullem.Kas keegi teab kuidas viiakse ja millal surnud loomad mandrile-kas oleks võimalik neid ladustada konteinerisse.
Artiklis ei lähe seakasvataja ja Väike-Maarja jutt kuidagi kokku korjuste transpordi osas. Küllap on lihtsalt odavam lasta neil õue koguneda ja aeg-ajalt ära vedada.
Miks õõvastav? see on loodus
õunpuu pidas naistega pidu see väike nüans jäi kahe silma vahele unus ära,oi,oi poiss,lahti lastakse sind selle möödalaskmise eest
Sa valjala õpi lugema või tunne oma kodusaart
Nagu ikka – põhiprobleem on kes pildistas ja avalikustas, mitte fakt ise…
Maa elu ongi ainult üks sitt ja veri. Kui sellega kohaneda ei suuda, siis ei tasu lähemalt uurida, et kust ja kuidas su toit tuleb.
Suvel liha grillima olete meistrid,aga millist vaeva selle liha tootmine vajab,seda ei kujuta te ette.Minge lauta ja töötage seal,siis jäävad jutud ära ja liha grillimine ka.Esimese raskuse ees jooksete juba minema.