Suur maa, suured asjad: Oskusteabe hangumine (1)

“Muhumaa ja mandri vahelise jäätee rajamist ei alustata, kuna praamiliiklus on seal piisavalt tihe,” ütles maanteeameti pressiesindaja. Vajutasin autoraadio, kus seesinane sõnum kiretul moel ette kanti, järsult kinni. Kuidagi morniks ja kibedaks teeb selline teade (mandri)saarlase või -muhulase meele. Ehkki kui analüüsima hakata, polnud ütleja jutus ju mingit otsest valet. Praamiliiklus on tõesti paremas seisus kui ei kunagi varem. Ent ikkagi…

Saare elu ja ühendus mandriga on nagu üks lõppematu essee. Selles nii igapäevases asjas on varjul sügav filosoofia, ikka seesama meretagune asi, mida Uustulndid, Tuulikud, Smuul, Kõvamees, Peegel ja teised on lõputu usinusega eri nurkade alt käsitlenud, ja ikkagi jääb teema ammendamatuks. Võib olla väga tarku mehi-naisi, kuid kui nad ei ole saarel sirgunud, jääb teatav tunne neile igavesti müstikaks.

See on tunne, millega rannakalur tervitab külmalainet, teades, et varsti juba võib võrgu jää alla torgata. Seesama tunne, mis pakase püsides toob saarlase teadvusse ja ka omavahelistesse juttudesse küsimuse, et “tea, kas hakkavad varsti ka jääteed tegema”. Öelda, et “praamiliiklus on piisavalt tihe” kõlab umbes samamoodi, nagu anda randlasele soovitus osta kala poest – mis sa mässad nende võrkudega.

Mandril ei hakata ilmapeal mõistma, et saarte ühendus ei ole mingi laevaliin punktist A punkti B. Väina ületamist võib nimetada ametlikes dokumentides maanteepikenduseks või kuidagi teisiti, kuid tema tähendus saarlasele jääb alati üheseks ja ülitähtsaks.

Seda saadakse mandril aru küll, et mingi seletamatu tunne eksisteerib ja tekitab emotsioone. Ning kui on emotsioon, saab seda ka valimistel häältesse kantida. Küllap seepärast kinnitataksegi varmalt, et püsiühendus on endiselt päevakorral. Olen ise olnud püsiühenduse toetaja ja veendunud, et unistus sellest ei sure. Kuid kes tahab näha reaalsust, jälgigu, mis praegu Rail Balticu ümber toimub. Isegi kui mingi ime läbi ilmuks Väinamerre rahalaev, oleks vähetõenäoline, et selle lossimise osas ühiskondlikule kokkuleppele jõutaks.

Oskusteave on oluline mõiste ka tuleviku praamikorralduse juures. Nimelt et see, mis on hästi, võetaks kaasa ka järgmisse praamiliikluse mudelisse, kujunegu see siis milliseks tahes. Vastasel korral pole mõtet unistada ei kvaliteedist ega säästust.

Jäätee rajamata jätmise juures on ka muidugi säästuaspekt mängus. Ja mängida võib mõtetega ju kaugemalegi, absurdini välja. Riigi infoühiskonna arengukava aastani 2020 räägib vajadusest (siin ma muidugi lihtsustan kõvasti) moodustada Eesti Vabariigi n-ö virtuaalkeha, mis veebis säiliks de iure ja de facto. Siis võiks ju küsida, et kas meie territoorium saartest Peipsini ei ole meile üldse mõttetuks ristiks kaelas. Pühenduks äkki vabaduse kaitsel ainult küberkaitsele?

Võib-olla oleks otstarbekas säästuideid siiski pikemas perspektiivis vaadata. See, et Hiiumaa praamiliiklus praegu veel piisavalt tihe ei ole, peaks saarlasi-muhulasi rõõmustama ja sedapuhku mitte omavahelise lõõbi mõttes.
Sest aastad lähevad ja oskusteave, know-how, nagu inglane ütleb, kaob. Korraga on nii, et tahaks küll, aga ei saa enam hakkama. Ja siis, palun väga, tulebki kala poest osta.

Lõpuks soovitaks kõigil talisporti harrastada. Et oskused ei ununeks.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email