Veel üks lugu, veel üks haud (2)

Viimasel ajal on palju kirjutatud lahingute päevil langenud sõjameestest mõlemal pool rindejoont, on otsitud ja leitud nende matmispaiku. Olgu neile lugudele lisatud veel üks – Pädaste küla lugu.

See juhtus 1944. aasta sõjasügisel, kui Pädaste küla servale heinamaale kukkus alla Vene lennuk. Neist, kes tollal sündmustes otseselt osalesid, pole hinges enam kedagi. Mina polnud selleks ajaks veel jalgagi Muhumaale saanud.
Et lennuk kukkus meie ja naabripere heinamaatükile, oli juhtunust hiljem aastate jooksul korduvalt juttu, kui heina tegemas käisime. Aga juba tollal polnud haua kohta meie ja naabrimehe maatükkide piiril võssakasvanud põndakul enam ära tunda.

Üks väheseid, kes praegu midagi veel ise mäletab, on naaberkülas elav Alma Lõhmus, tollal seitsmeaastane tüdrukutirts. Ta oli sel päeval naabriperes teiste lastega mängimas. Oli ilus päikesepaisteline ilm. Äkki tuli mõisa poolt mürinal kolm lennukit.

Nüüd, tagantjärele ütleb ta, et tulid nii, nagu hoiaksid kaks äärmist kolmandat. Lendasid üle madalalt, peaaegu puude latvu riivates. Tüdrukul tekkis hirm, et kukuvad nende õue, mis oli mõnisada meetrit eemal puude taga. Ta jooksis ruttu koju.

Õue midagi kukkunud ei olnud, aga ema oli minekul – sinna, kust allakukkumise hääled olid kostnud. Veel mäletab ta, et jooksid teisedki lähemate talude perenaised, ühel koguni supikulp veel käes. Tüdruk kamandati koju jääma.

Kõike tagantjärele kuuldut kokku võttes võib arvata, et tegemist oli Vene ründelennukiga, mis sai pihta lahingutes Saaremaa kohal. Ekipaaž oli kahemeheline, üks sai allakukkumisel surma, teine raskesti haavata. Haavatu viis oma hobusega ära Kopli peremees.

Peretütar Leida Mereäär, sellal teismeline, meenutab, et nende pere võttis sel päeval parasjagu kartuleid. Isa ajas hobusega vagusid lahti, naispere noppis. Nemad allakukkunud lennukit töö juurest vaatama ei läinud.

Aga sealt tuli varsti keegi mees – kes ta oli, seda Leida ei mäleta – ja kamandas isa hobusega haavatud lendurit ära viima. Enne käinud ta sündmuskohale lähemas naabertalus, aga seal oli hobune kaugel karjamaal söömas või muidu varjul, nii ta tuligi neile.

Ega Kopli Goorilgi (nii Georg Veskit kutsuti) olnud keset tööpäeva tahtmist kuhugi minna, aga tuli hobune adra eest vankri ette rakendada ja haavatu Liivale viia. Gooril oli I maailmasõja kroonuteenistusest vene keel suus, nii sobis ta kenasti. Igatahes andis ta haavatu elusana üle. Küllap mees otsa sai, kas suri allakukkumisel saadud vigastustesse või langes hilisemates lahingutes – igatahes oma hukkunud võitluskaaslast ta hiljem otsimas ei käinud.

Meestest jäi järele kaks langevarju. Ühte neist mässiti surnu ja maeti kohapeal maha. Teise jagasid külanaised omavahel ja kasutasid õmblustöödel. Kõik muugi kandis külarahvas laiali. Heinamaale ei jäänud metallitükkigi.

Ka meie aidalakas seisis aastakümneid oma poolemeetrine alumiiniumist lennukikere tükk – ehk läheb taris. Ei läinud tarvis ja kui mõni aasta tagasi tuli külla veok vanametalli ära vedama, andsime kärutäie kola hulgas ka selle kaasa.

Heino Kään

Print Friendly, PDF & Email