Ajakaja: Tänudega või siiski mitte?

Pikad pühad on seljataga ja inimesed harjuvad tasapisi uue aasta uute tegemistega. Igapäevane kiirustamine ja muretsemine kogub tuure, juba on uue aasta esimesed skandaalidki käes. Tegelikult kulgeb kõik edasi vanamoodi.

Võib-olla oleme õppinud eelmisest aastast, aga võib-olla ka mitte.

Kui nüüd jõuluajale tagasi vaadata, siis nii kummaline kui see ka ei tundu – visuaalne kogemus kaubanduskeskuste parklates sunnib arvama, et rahapuudust inimestel nüüd küll pole, räägitagu sellest asjast, mida ja kuidas tahes. Kogu pühade periood, vähemalt pealinna suuremate kaubanduskeskuste juures, oli massiliselt autosid ja inimesi täis. Kõik ostlemas.

Vaatamata mitme mu tutvusringkonna inimese juttudele, et tänavu selle ostu- ja kingihullusega kaasa ei lähe, juhtus ikkagi enamasti sama, mis igal aastal: kuuse alla siginesid kingipakid nagu võluväel, heategevuskampaaniad tuuritasid avalikkuses hoolega ja hädasolijad said oma korra-aastas tähelepanu.

Inimestele meeldib ennast hästi tunda. Kinkimine ja heategevus jõulude ajal on osake selle tunde tekitamisel. Nojah, mõnele võib see olla ka pidev elamise viis ja maailmavaade. Aga kõnelen siin enamusest meist.

Kuid kinkimisel, inimeste märkamisel ja aitamisel on ka teine pool. Vastuvõtmise pool. Kuidas me võtame vastu tähelepanu ja kinke, mida meist mõtlevad ja hoolivad kaasteelised, meid märkavad inimesed meile teevad?

Kunagi aastaid tagasi Soomes supermarketi kassas järjekorras ühe ostja järel seistes olin paratamatult tunnistajaks tema ja kassapidaja vahelisele suhtlusele. Selle kärutäie kraami ostmise eest tänas kassapidaja klienti täpselt seitseteist korda. Ja lõpuks tänas mitmeid kordi ka ostja. Tänan ja tänan oli ees ja taga ning minule kui tollal veel kiitusekitsile eestlasele oli see üks esimesi kultuurišokke naabritega tutvumisel.

Nüüd olen maailmas rohkem ringi seigelnud ja kogenud, et enamik riike ja rahvaid peab lugu tänamisest.

Just sellised riigid ja rahvad, kes pole meie moodi ajaloolise kogemusega. Olen sageli mõelnud, miks see nii on. Olen kogenud seda ka jõulude ajal – ma võin ju küll inimeste peale mõelda, neid märgata ja meeles pidada, kuid tänusõnu kuuleb harva.

Ometigi on ju tänamine kõige lihtsam ja elementaarsem viis omavaheliseks kenaks suhtluseks. Ning ka aastasadu olnud meie kultuuriruumi osa – kui nüüd seda kiriklikku inimesekasvatust silmas pidada… Ja ega siis see, kui meil ehk nii hästi veel ei lähe, kui tahaksime, kui me veel nii jõukad pole, kui unistame, ei keela meil üksteise vastu kena olla. Ses mõttes, et tänada ju ikka võiks. Kas või sellepärast, et ka kinkijat märgata ja omalt poolt midagi vastu anda.

Aitäh on ju ikka meile jõukohane välja kanda. Äkki hakkaks uuel aastal elama uut moodi – tänulikumalt?

Print Friendly, PDF & Email