Bumerang ehk Täitkem kontod viisakusvaluutaga (1)

“Mäletad, kuidas me eelmisel aastal veetsime oma vana-aasta viimase ja uue aasta esimese päeva?” küsis mu teinepool mult täna (31. detsembri – toim) hommikul. “Farmis olime,” vastasin mina. “Jaa, korjasime viinamarjadelt võrseid!” ütles tema.

Ja siis mul järsku plahvatas, et jeerum, see kõlab küll masendava aastavahetusena. Alates tatikaeast on see pigem assotsieerunud ikka ilutulestiku, rosoljekuhjade ja šampusepopsatustega. Aga seal me olime – keset kõrbe, ei ainsatki ilutulestikku silmapiiril ning läksime kella üheksast magama, et 1. jaanuaril kell viis tõusta.

Kuid nüüdseks on jaanuarist saanud detsember ning möödunud on ilmselt elu ühed vingeimad 12 kuud. Selle aja jooksul on tee mind toonud läbi Austraalia, Aasia ja Euroopa, koju, Eestisse. Sellesse imepisikesse küünemusta suurusesse riiki – Eestisse, kus ma viimased kolm aastat pole püsivalt viibinud.

Eestlane on edetabeli lõpus

Pärast iga siit pikemalt eemal viibitud perioodi on alati õhus selline ootusärevus. Niipea kui lennuki telik maad puudutab, hakkab süda rõõmust pumpama sellist ootusärevust, et midagi on nüüd muutunud, midagi on teistmoodi. Kuid siis väljud lennujaamast ja tavaliselt ei ole muutunud mitte midagi. Vähemalt esmapilgul.

Esmapilgul tundus kõik sama ka pärast seekordset üle aasta ära oldud aega. Tormasin poodi, et osta suitsuvorsti, vürtsikilu, Merevaiku, kohukest, kohupiima ja kõike muud head-paremat. Maitsemeeled isegi ei olnud nende vastu tõrksaks muutunud. Sinep vahest võttis silmad esimese hooga veele, kuid siiski, milline äratundmisrõõm! Milline kohtumine nende vanade, maitsvate sõpradega, milline kulinaarne nauding!

Ei olnud muutunud ka Eesti loodus, kus teed looklevad paksude metsade vahel. Mäletan kuidas Taanist naastes ma lihtsalt vahtisin bussiaknast puid, sest polnud neid ammu just eriti palju näinud.

Oli imeline juba Tallinna lennujaamas WiFi pakutavat meelelahutust nautida, täiesti probleemivabalt, aukudeta, tasuta, liinibussis! Oli imeline kodus, papagoi õlal, silmaklapp peas, filme ja muusikat tõmmata, limiitideta!

Kuid see joovastav välismaa odöör hajub riietelt üsnagi kiiresti, kui plaanid Eestisse pikemalt jääda. Eks alati tulda ju lootuses, et kodumaa ootab sind, ning loomulikult selle tähtsaim osa, pere, ootab sind niikuinii, loodetavasti ka sõbrad. Aga üldiselt pärast kolme kuud Eestis ei ole ma kindel, kas kodumaa oma praegusigi elanikke siia tahab või vastupidi.

Ma tean, et on kohatu võrrelda omavahel Taanit ja Eestit või Austraaliat ja Eestit. Kuid siiski saab vaadata seda, kas Eesti liiguks nende kohtade poole või neist eemale. Võiks vist isegi võrrelda näiteks Indoneesiat ja Eestit. Ilmselgelt mitte majanduslikult või maksupoliitiliselt, aga kui võrrelda näiteks neid kolme riiki puht inimlikul tasandil, siis mulle jääb mulje, et kaotaja on ikka Eesti inimene.

Midagi pole teha, et austraallane on oma eluohtlikult kuumast päikesest lolliks läinud ja naeratus on tema suule kangestunud. Midagi pole teha, et taanlase suu on naerule kangestunud üle Põhja-Jäämere puhuvast tuulest ja vihmast. Või et Bali inimene usub nii siiralt oma jumalaid, et see teda õnnejoovastusse ajab ning raha üle ta kindlasti ei kurda. Aga kogu selle edetabeli lõpus on ikka eestlane. Eestlane, kes on madalam kui muru, kui ta on vaene, ja kes on kõrgem kui šeikide pilvelõhkujad, kui tal juba 1000 eurot pangakontol on.

Üksteise peale vihased

Kui mujal riikides kannatavad sallimatuse all enamasti immigrandid või muuvärvilised, siis meie siin Läänemere kaldamättal oleme vihased üksteise peale. Oleme üksteisega ebaviisakad, käredad, ülbed, üleolevad. Täielik elamus on, kui vahel harva keegi sabast kinni haarab, et “vabandust, kas teie suitsuvorst jäi sinna letiäärele?”. Muidugi on ilmselge, et on raske, aga inimene ongi juba nii loodud, et alati jääb puudu. Kui on raha, et osta Land Cruiser, siis olen kurb, et see ei ole Ferrari jne. Siiski on rõõmsaimad näod mulle vastu vaadanud vaeseimates riikides.

Tulles tagasi selle vana-aasta jutu juurde, tahan ma öelda seda, et kõik, kes seda loevad, täidaksid oma kontod uueks aastaks suure kuhja viisakusvaluutaga. See ei maksa midagi, see ei sõltu poliitikast, palgast ega kasukamaterjalist. See on lõputu ressurss ning seda kasutades muutub ka õhk su ümber ilmselt paremaks. Võib-olla mitte täna või homme, aga miks mitte ülejärgmisel aastal. Ja kui tundub, et üldiselt midagi ei muutu, siis küll karma selle tagasi toob, ainult sulle, isiklikult. Tema ei unusta.

http://karlitotee.blogspot.com

Karli Aau
blogija

Print Friendly, PDF & Email