SAATUSE NÖÖK: Tuntumaid hundivaenajaid Kaido Eigo seisab silmitsi kahtlusega, et vähemalt osa tema lambaid võisid murda tema enda koerad. Foto: arhiiv
Tartu ülikooli molekulaargeneetikute DNA-analüüsi alusel tehtud uuring tuvastas, et hundivaba Saaremaa ühe eestkõneleja Kaido Eigo lambad võisid vähemalt kolmel korral langeda mitte huntide, vaid hoopis koerte ohvriks.
Kokku võeti Saaremaalt 22 proovi, millest koera suhtes andis positiivse tulemuse kolm 2012. aasta septembris Mustjala vallas Paatsa külas murtud lammastelt võetud proovi.
Kokku võeti Paatsa külas lambakasvataja Kaido Eigole kuuluvast karjast geneetiliseks analüüsiks neli proovi, millest vaid ühe puhul näitas analüüs hundi tegutsemist. Analüüsiks kasutati murdmiskohal keskkonnaameti kiskjakahjude ekspertide poolt kogutud villaproove, millel leidus kiskja sülge. Saaremaal toimunud ülejäänud 18 murdmisjuhu analüüsi tulemused viitasid kõik hundile.
Uuringust selgub, et Eestis aastatel 2008–2012 kogutud 56 proovist olid tõenäoliselt 46 juhul (82%) murdjaks hundid ja 10 juhul (18%) koerad. Koerad on lambaid murdnud Võrumaal neljal uuritud juhul, Saaremaal kolmel juhul, Rapla-, Valga- ja Põlvamaal ühel juhul. Lammaste murdmise ajaline jaotus viitab, et hundid murravad enam augustist oktoobrini, koerte sooritatud murdmisjuhud on aasta peale ühtlasemalt jagunenud.
Keskkonnaameti looduskaitse bioloogi Tõnu Talvi sõnul võib nüüd kõige kaasaegsemaid uurimismeetodeid kasutades saadud andmetele tuginedes väita, et ligi 1/5 juhtudest on lammaste murdmises süüdi koerad ja kõiki lammaste murdmisi ei saa huntide kaela ajada. Järelevalveta vabalt ringi liikuvad koerad on lammastele selge oht, mistõttu omanike järelevalve koerte üle peaks tunduvalt tõhusam olema. “Paljudel koeraomanikel ei ole arvatavasti aimugi, et nende lemmik võib vahel ka lambaid murda,” ütles Talvi.
Karjavalvekoerad kahtluse all
Et Kaido Eigo kasutab huntide eemalepeletamiseks karjavalvekoeri, siis ei saa välistada, et tapatöö panid toime karjavalvurid ise. “Võimalik on ja mul on endalgi olnud selline kahtlus,” lausus Kaido Eigo, kelle sõnul on aga koerte asjatundjad sellised kahtlused ümber lükanud.
Eesti parim karjavalvekoerte ekspert Teet Otstavel uuris mullu Eigo enda kahtluse tõttu koerte käitumist kolmel päeval ja kahel ööl telemeetriliselt, GPS-ide abil ja tegi järelduse, et koerad murdmistes süüdi ei ole.
Kaido Eigo arvas teadvat ka põhjust, miks koerte DNA võis uuringu käigus võetud proovidesse sattuda. “Koos ekspert Roland Rüütliga mullu viimast murdmist akteerides nägime mõlemad, kuidas üks koertest käis enne proovi võtmist värsket verd lakkumas,” ütles Eigo. “Juhtisin sellele ka Rüütli tähelepanu, kuid tema koostatud aktis see ei kajastunud,” lisas ta.
Lambakasvataja rääkis, et möödunud talve veetsid koerad koos lammastega ca 700 ruutmeetri suurusel jalutusalal ja laudas ning täiskasvanud lammastega ei toimunud ühtegi intsidenti.
Samas tunnistas Kaido Eigo, et kevadel, kui sündinud talled muutusid ülemeelikuks, leiti laudast arvatavalt surnuks räsitud paari nädala vanuseid tallekesi. Teet Otstavelilt saadud juhtnööre jälgides karistati koeri ja eraldati nad eri lautadesse, kuid surnud tallesid leidis peremees endiselt. Siis saadeti koerad koos talled kaotanud vanade lammastega karjamaale, kus uusi ohvreid ei lisandunud. Suure karjaga said koerad kokku pärast tallede võõrutamist ja eraldamist.
Kaido Eigo märkis, et kui sel aastal toimus esimene murdmine, langes algne kahtlus samuti koertele. “Kui nädal hiljem meie lammaste murdmispaigast kahe kilomeetri kaugusel aga hunt lasti, oli mul oma sisemuses koerte ees häbi,” lausus lambapidaja. Siiski ei lähe karjavalvekoerte sobitamine noorte lammastega valutult. Sügisel ette võetud katse sobitada koeri pooleaastaste talledega lõppes Eigo sõnul kahe talle hädatapuga.
Lambapidaja vajab koolitust
Karjavalvekoerte ekspert Teet Otstavel ütles, et kuna Eestis karjavalvekoerte kasutamise traditsioon puudub, siis tuleb paljugi õppida vigadest. Kui näiteks Itaalias sünnib karjavalvekoer karja keskel ja juhindub vanema koera käitumisest, siis Eestis on karjavalvekoerad sageli liiga noorelt loovutatud ja neil puudub n-ö vanemlik eeskuju.
Kindlasti tuleb koertel keelata mängukäitumine kohe, kui see ilmneb. “Koerad tahavad mõnikord lammastega mängida, aga kui koer juba suuremaks kasvab, ei ole lammas koerale enam võrdväärne mängupartner ja koer võib lammast vigastada,” rääkis Otstavel. “Sellised asjad juhtuvad siis, kui sul on suured karjamaad ja noored koerad ning ei ole vanu koeri peale passimas, aga noor koer teeb ikka igasugu lollusi.”
Selleks, et karjavalvekoerad lambapidajale võimalikult palju kasu tooksid, soovitab asjatundja lambapidajatel ennast koolitada. “Kutsikatel on hästi palju individuaalseid erinevusi ja see on suur oskus, kuidas selleks tööks kutsikaid valida ja kuidas neid kasvatada,” rääkis Teet Otstavel. “Midagi ei ole teha, me maksame lihtsalt kooliraha seni, kuni hakkame täpselt aru saama, kuidas nende koertega tuleb ümber käia,” lisas ta.
Teet Otstavel ütles, et tema hinnangul on Kaido Eigo koerad arengus edasi liikunud. “Ma nägin ise seda faasi, kui nad hakkasid ümber kasvama ja asjale pihta saama ning nagu ma asjast aru olen saanud, on koerad mõistuse pähe võtnud,” lausus ta.
Rakenduslik uuring “Huntide ja koerte osa lammaste murdmisel Eestis – kiskjaliigi tuvastamiseks sobiliku metoodika väljatöötamine ja rakendamine” on valminud keskkonnaagentuuri suurulukite seire osakonnas. Uuringu tulemused ei ole otseselt seotud keskkonnaameti teostatava kiskjakahjude tuvastamise ja kahjude hüvitamisega. Küll saab uuringu tulemusi kasutada ekspertide koolitamisel, kahjutekitajate leviku ja erinevate kahju tekitavate liikide analüüsil jm.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
pähähh kas kõik lambakasvatajad on sama suured või isegi suuremad lambad kui nende endi lambad või….lollikari ju ausalt.
Selline sildistamine küll ajakirjanikule au ei tee. Kas inimene, kes nt. üritab oma vara varaste eest igati kaitsta on siis “inimvihkaja”?
Tõnu oli saanud ametist hundipassi.
Tõnu eeltöö sigiva hundipesakonnaga, oli eelnevatel aastatel tõhus ja karjakaitset huntide eest vajasid juba enamus Saaremaa karjakasvatajaid.
Tõnu otsus alustada ettevõtjana oli kindel ja asutas kenneli „Karjavalvekrants“.
Pere säästude eest tõi Kaukaasiast kümme tiinet karjavalvekrantsi, need tõid igaüks kümme kutsikat…
Edasi hästi ei mäleta, aga vahepeal oli ametisse saanud uuus ametnik ja tema selge ning kindel otsus oli: SAARED EI VAJA HUNTE!
Tule taevas appi, nüüd veel murravad ka!
Hundi ja koera DNA on 99% kokkulangevad. Kui teadust teevad hundikaitsjad, pole tulemust raske ära arvata.
Kas sa lasksid ikka hundi maha seal Sake metsas Koki külas või oli see kellegi koer. Niisugune jutt Taritu koolis õppinud Reigo Toompuule.
SAAREMAA METSSEA- ja HUNDIVABAKS.
OLEW AIT
EIP
Elu käima Saaremaal. talina lasnamäe paekivil surete te niikuinii nälga
Tuleks huntidele see inf edasi anda, et nad saaksid selle “venna” osa omad järeldused teha.
Kuid see ajab küll naerma “karjavalvekoerte” ekspert. Tule taevas appi kuidas mõni ennast upitab. Kaukaasia lambakoer on röövel, eriti kui ta on “puhtatõuline krants” Arvan, et terves Eestis ei ole inimest kes suudaks selle koeraga hakkama saada. Isegi saksa lambakoeraga on tõsine tegu ja enamik koeraomanikke ei ole suutelised seda koera piisavalt kuuletuma sundida, mis siis rääkida kaukaaslasest!!!??? Päris kindlasti ei leidu Eestis sellist inimest, kes suudaks selle koera karja valvama panna. Rääkida siin, et koerad on arenenud, siis jah, on küll, juba murravad lambaid. Alustada tuleks mõnest karjakoerast nagu borderkollist, kuid kaukaaslane ja kodukootud “ekspert”….. tulemus on nüüd näha!!!!?????
See “siil” siin teab DNH kokkulangevust peensusteni, kui kahjuks ei ole talle meelde jäänud kaheksandast klassist selle mõiste kirjapilt – järjekordne ekspert (kallemäe akadeemik).
Kas arvesse on võetud ka DNA määramisel esinev vea %? On ju teada, et praktikas 100% täpsusega kõiki proove ei õnnestu analüüsida, olgu seadmed või analüüsijad nii head kui tahes.
Kaido kasutab Poola podhalani lambakoeri, kes on karjavalvekoerad. Bordercollid on aga karjaajajakoerad, ka antud tõug on Kaidol olemas. Karjavalvekoer ja karjaajajakoer on oma eesmärkidelt väga erinevad. Bordercolli kohe kindlasti lambaid valvama ei kõlba.
pole ju saare hundid vene sõjaväe koerte segud?
mis see DNA ka on, äkki tõlgid teistele ka! ei tea sinusugune küll sellest ööd ega mütsi
on tegemist saare peal hundivihkajatega ja hundikaitsjatega, kui nii võib neid huvigruppe nimetada. See, et kiskja loomi murrab, on vanem seadus, kui meie siin maamunal oleme olnud. See, kas saared hundivabaks, tekitab küsimust – kaua me arengut pidurdada suudame? See, et mets katabki seda osa maast, mis merest kauem väljas, see, et rannaniidud tõusevad ja taimkate muutub, see, et hundid saarde tulevad – keegi neid ju ei too siia – kõik see on looduse teha. Kas me oleme taas punktis, kus inimene peab end loodusest üle? See maksab kätte, varem või hiljem, aga maksab. Ja siis tuleb taas kord kaks leeri võitlema: ühed, kes teadsid täpselt, et nii läheb ja teised, kes arvavad, et see on paratamatus ja muuta poleks saanud niikuinii midagi. Edu igal juhul mõlemale poolele. Ei ole huntide pooldaja ega vihkaja – oleme oma loomade murdmist näinud nii naabrikoerte, rebaste (talled) kui ka huntide poolt, elu läheb ikka omasoodu, lihtsalt nüüd oleme kogemuste võrra targemad.
tean labakasvatajat, kelle naine käib öösiti libahundiks. ja kelle valvekoerad on rohusööjad ehk siis taimetoitlased
see laba veel on
võtame asja nii, et villast vöetud süljeproov, hunt ju võis lamba maha murda, süüa köhu täis ja siis karjakoera pealesattumisel tegi vehkat ja karjakoeral oli köht tühi ja vöttis raipest ka ampsud, või ilastas niisama seal….
Ajakirjaniku sulest vormus selline artikkel, loodetavasti saan vastuseks sama palju leheruumi.
Kummaline on see, et selle uuringu tulemused jõudsid meienigi läbi ajakirjaniku.
Kuni koerad on murdjateks „tõenäoliselt“, võin minagi arvata, et lammaste kallale käisid neid ässitamas tõnu ja peep.
Leidsin Soome hundipahategude registri:
https://mapsengine.google.com/map/edit?mid=z1DruZha_rcs.k2OWY5TsjnMo
ning see on Saaremaa:
https://maps.google.com/maps/ms?msid=216314244896610680965.0004e91cf4ec7ec615439&msa=0
Kas pole kentsakas võrrelda?
kas väike häbi ka silmas on vää, sul hundivihkajal
Aeg oleks hakata Kaido Eigol mõistma, et pärandkoosluste hooldamine ja huntide kaitsmine on ühe ja sama keskkonnapoliitika osad, mille eesmärgiks on tagada liikide paljusus. Ei saa nii, et lammaste ja veiste pidamise eest andke raha aga hundil võtke pea maha. Üks võimalus oleks Kaidol kirjutada projekt huntide tasalülitamiseks inimtsivilisatsiooni käitumisnormidega. Tõsi, suuremasi lahendus see küll poleks, sest paraku on tsivilisatsiooni looja ise samuti kiskja ning valdavalt ablas liha järele. Hundil oleks temalt ehk õppida vaid söömist noa ja kahvliga.
Kaido!
Ma soovitan sul võrrelda hundikahjusid su enda majapidmaises ja Roosi talus Kärla vallas, kus on sinust umbes kümme korda rohkem lambaid. See mis välja tuleb on ka üsna kentsaks. Võrdle ennast esmalt lähimate naabritega enne kui pilgu Soome pöörad. Ühelt poolt sihikindlel ja eesmärgipärane tegutsemine, mis on taganud tulemused, teisalt üle Eesti kostev lõputu hala ja hurjutamine.
..minge va vaadake kuidas koerad ja lambad on ühes aedikus koos 2-3 kuuste talledega ja te ei näe seal ühtegi verist lammast ega ka korjust.külas aga on hulkuvaid suuri koeri küllaga keda kardavad isegi inimesed.hommikupimeduses ei või iial teada kust mõni kojuminev koer välja ilmub ja inimest ei ründa.
ennem kui sellist jama kirjutada vöiks kaukaasia lambakoerte kohta lugeda eesti kaukaaslaste kodulehte.
Soovitus teadmiseks võetud.
Tõnuke!
Sinna Roosilisse Roositallu
koos sinuga ma tahaks minna
………………………
Mäletan Võhma seminari päivilt kui Kaido Eigo sai tunnustuse: Saaremaal esimene karjavalvekoerade soetanu ja lammaste jalutusalale “korraliku hunditõrjetara” rajanu!
Ajakirjanik oleks võinud hoopis juurelda selle üle mis on valesti läinud ja mis edasi saab.
Miks on hundi kaitseks pealesunnitud karjavalvurid, hoopis huntidega võidu asunud lambaid murdma!
Ka keskkonnapoliitikas tuleb teha valikuid ja kompromisse.
Kas soovime hooldatud liigirohkeid loopealseid ning teisi väärtuislikke alasid ja hooldajatena lambakasvatajaid ning teisi karjakasvatajaid.
Või seate eelistusse hundid, kellede vajalikkust püütakse juba kolmandat aastat Saarlastele selgeks teha.
Siis kaovad esimeses järjekorras lambad ja selle järel ka lambakasvatajad ning neile aladele saab probleemideta hunte sigitada!
Hundi asurkonna taastamine ei ole keeruline ega pikaajaline protsess ja materjali selleks idas tohutult. Asurkonna ohjamine on rahaliselt kulukas.
Karjakasvatajatele stressi tekitav ja samuti rahaliselt kulukas.
Poollooduslike koosluste hooldamine ei nõua ainult rahalist tuge, vaid ka valikuid.
Raha matmine ebaefektiivsetesse hundirünnete ennetusmeetmetesse looduslikel aladel ei taga nende alade majandamise jätkumist!
PLK alade majandamisest välja jäämine, võib olla pöördumatu protsess, mida seda põhjustava faktori, hundi puhul, ei saa väita!
ise ka seda juttu kuulnud aga ei tea ka rohkemat
Seal, kus nüüd on jõelodu,
asus halli hundi kodu,
seitse sahvrit, seitse salve –
hunt sõi sinki seitse talve,
endal kambrid kraami täis,
aga külas vargil käis,
hundinui oli kaenlas tal,
kui saaki tassis hõlma all.
Rahvas võttis malgad, notid,
vikatid ja pannid – potid,
mehed läksid hundijahti,
lasksid kurjad koerad lahti.
Susi viskas nuia maha,
jooksis paksu metsa taha.
Siin – ja sealpool jõelodu
asus ükskord hundi kodu,
hundinui nüüd kasvab seal
halli hundi õue peal.
kulutas mullu oma kahesaja hundi kahjude kompensatsiooniks kaks miljonit eurot
Marie-Thérése Chaupin vastas lahkelt ka küsimustele. Selgus, et ka Prantsusmaal ollakse huntidega hädas, eriti mägede piirkonnas, kus kaitsetarade ehitamine on võimatu. Igal aastal on murtud umbes tuhat lammast. Materiaalne kaotus kompenseeritakse, kuid see ei korva karja ja karja omaniku stressi. Seadus kaitseb hunti ja kohustab peremeest oma lambaid turvaliselt karjatama. Kasutatakse ka kaitsekoeri, kelle ostmine, väljaõpetamine ja ülalpidamine on väga kulukas. Mägedes käib palju turiste ja matkajaid ning karja kaitsvad koerad ründavad ka neid.
Kas Eesti ei ole selleks liiga tihedalt asustatud, et välistada karjavalvuri kokkupuude võõraste inimestega. Ja kui vaadata meie praegust üldist koerte koolitatuse taset … siis tekib millegipärast siiras kahtlus, et lambakasvatajast talumees tahaks/suudaks/oskaks karjavalvekoera üldse – korralikult välja õpetada.
Arvatavasti siiski Eesti tingimustes sellelaadsete karjavalvurite kasutamine kuigi mõistlik ei ole …
Sinusugune inimene ei tea koerte (kaasaegsest) koolitamisest küll miskit .. Ja hundivihkajast maakoll samuti mitte..
Selliselt tuleks üldse loomapidamisõigus ära võtta.
Bordercollil on TOTAALSELT teine otstarve – tema ajab lambaid ja kui jätta ta üksi lambakarja, siis ta lihtsalt terroriseerib lambaid. Ole hea ja hari end enne, kui rääkima hakkad. Üks on ajamise koer, teine on valvekoer, kes mitte mingil juhul EI tohi ajada.
Ja koera omale alluma panemiseks on tänapäeval väga head vahendid, tean mida räägin!
Need Roosi talu karjakoerad tunduvad küll inimese suhtes vähemalt pealtnäha väga sõbralikult meelestatud olevat. Liputavad saba ja vaatavad kelmikalt otsa, ilmselgelt on neil rumalate lammaste seltskonnas igav ja inimesele jooksevad järele, mitte ründamise vaid suhtlemise pärast. Kui nad hundi vastu ka tõhusaks on osutunud ja lambaid ei puutu, võiks teised lamburid küll sealt õppust võtta.
Soovitaks Hiiumaalt, Vannaste pere valvekoerte probleemidega ka ennast kurssi viia!