Kas Kuressaare linnateater vajab püsitruppi? (2)

Kultuuriministeeriumi teatrite rahastuse komisjon otsustas suurendada Kuressaare linnateatri toetust, mis võimaldaks ehk hakata mõtlema alalise trupi moodustamisele. Küsisime teatritegemisega seotud inimestelt, kas nemad peavad Kuressaare teatri oma kutselise trupi loomist vajalikuks.
Piret Rauk
Kuressaare linnateatri direktor:
Hästi toimivatel repertuaariteatritel on loominguline personal. Näitlejad, lavastajad (lavastaja), kunstnikud (kunstnik), dramaturg… Loominguline meeskond on see, kes annab teatrile oma näo, isikupära ja vaimsuse. Lisaks see, et oma näitlejatele on võimalik üles ehitada hästi läbi mõeldud mängukava. Külalisnäitlejate korral saame mängida ainult neile sobivatel aegadel. Kui tegemist on teise teatri näitlejaga, siis on näitleja sõltuv ka oma koduteatrist.

Kuressaare linnateater ei ole mitte ainult Kuressaare, vaid ka Saare maakonna teater. Tahame olla maakonnas nähtavamad kui seni. Nii täiskasvanute kui ka lasteetendustega.
Praegusel hetkel on soov saada meeskonda üks tehniline töötaja ja kaks näitlejat. Kas see on parim “mudel” Kuressaare linnateatrile? Täna jah. Homme võib-olla mitte. Teater liigub ja areneb pidavalt. Homme on juba teised plaanid.

Tegelikult ma arvan, et sellel teemal ei pea nii palju rääkima. Kui publik saab etendusest elamuse, kui keegi vaimustub näitlejast ja tema mängust, siis see, millistel alustel see näitleja oma töö eest tasu saab – mis tähtsust sellel on?
Ott Aardam
Saaremaalt pärit näitleja:
Küsimusele, kas Kuressaare linnateatril peaks olema oma püsitrupp või mitte, on väga raske vastata kindlalt jah või ei. Loomulikult annab see, kui püsitrupp töötab, võimaluse sünergia tekkeks. Samas on sel, kui külalised koos töötavad, värskuse võlu. Kuressaare linnateatri puhul on ju näha olnud, et tuntud näitlejad, kes sinna kutsutakse, teevad seal tugevad rollid, mis pälvivad tunnustuse. Selline rutiinist välja saamine võib kaasa tuua tugeva loomingulise puhangu.

Muidugi annaks püsitrupp näitlejale kindlustunde ning ehk ka soovi Saaremaale kolida. Usun, et neid, kes otsustaksid Saaremaale elama asuda, leiduks. Ka praegu tahetakse Kuressaarde tööle tulla, aga paraku on nii, et näitleja võidakse kutsuda küll ühte lavastusse ja võib-olla ka teise, aga puudub garantii, et teda ka kolme aasta pärast lavastustes kasutatakse.

Kui oleksin lavakooli alles lõpetanud ja Kuressaare linnateater teeks pakkumise oma püsitruppi tulla, siis – samamoodi, nagu läksime seltskonnaga Ugalasse tööle – võiks ju pundiga Saaremaale tööle tulla. Usun, et kaaluksin seda tõsiselt. Aga praegu – kuna mu pere on Tallinnas – leian, et Saaremaale kolimine oleks keeruline. Ja ega neid kooslusi pole ka hea liiga tihti vahetada – olen ju Theatrumis olnud vaid mõned aastad.
Arvan, et kutselise trupiga Kuressaare linnateatri mängukava peaks olema mitmekesine – et valikut oleks erinevale maitsele.
Tõnis Kipper
lavastaja:
Loomulikult peaks olema püsitrupp ja mida varem see teoks saab, seda parem. Oleme seda oodanud kolmteist-neliteist aastat. Püsitrupiga teater või projektiteater – mina leian, et üks ei sega teist. Praegu on ju nii, et Eesti teatritesse, kus on püsitrupp, kutsutakse ka aeg-ajalt külalisnäitlejaid.
Olen selle aja inimene, kus üht näiteseltskonda seostati ühe kindla teatriga. Minutaolisi on ilmselt teisigi. Kui öeldakse Ita Ever, tead kohe: ahhaa, tema on Eesti Draamateatrist.

Püsitrupp on nii üks normaalse ja toimiva teatri eeldus kui ka püsimise garantii. See, et oma truppi nii kaua pole olnud, on pigem ebanormaalne olukord. Et meil on inimesi Kuressaare linnateatris kokku vähem kui Vanemuises valgustajaid ja näitlejaid pole ühtegi. Näitleja on ju teatri alus. Näitleja on see, kes teenib palka kõigile ülejäänud teatritöötajaile. Kui pole näitlejat, siis pole ka teatrit.
Trupi suurus sõltub muidugi teatri majanduslikest võimalustest – kui palju rahakott välja kannatab. Mina kujutan ette, et meie tingimustes võiks see olla kümne inimese ümber.
Usun, et näitlejate leidmisega probleeme olla ei tohiks. Ehk tahab mõni Saaremaa juurtega näitleja kodusaarele tagasi tulla. Omal ajal, kui teater loodi, oli idee, et ehk võiks lavakunstikooli lend pärast lõpetamist siia tulla. Miks mitte?

Mis puudutab maja kui füüsilist keha, siis kõik näitlejad, kes siin on käinud suurtest teatritest, on olnud väga vaimustuses, kui tore, armas, kodune ja mõnus teater siin on ja kui hea on siin mängida. Arvan, et Saaremaale näitlejana tööle tulla pole üldse mitte kõige hullem, mis ühe inimesega võiks elus juhtuda.
Meie kutselise trupiga teatri repertuaar peaks olema suhteliselt seinast seina. Et tuua välja väärtdramaturgiat, kuhu publikut võib-olla vähem jagub, peab tegema ka mingi kriminulli, komöödia või rahvatüki. Muidugi on Eestis teatrid, kes ajavad oma väga kindlat rida ja neil on oma kindel publik, aga sellist lõbu meie endale siin lubada ei saa.

Lee Trei
Saaremaalt pärit näitleja:
See, kas Kuressaares peaks olema projektiteater või püsitrupp, ei ole nii lihtne küsimus, et vastata ei või jah. Muidugi mulle meeldiks, kui Kuressaare linnateatris oleks püsitrupp ja mina üks selle liikmetest – Saaremaal elada ja töötada oleks ju suurepärane. Aga püsitrupi ülalpidamine on kohutavalt kulukas ja Kuressaare linnateatri praegune süsteem toimib väga hästi. Tuleb vaadata vahendeid, kuidas on odavam.

Kui riik annaks nii palju raha Kuressaare teatrile, et saaks endale püsitruppi lubada, siis oleks see väga tore, aga arvan, et riik ei anna nii palju. Ent kui annaks ja mul oleks võimalik Kuressaare linnateatrisse tööle minna, siis ma ei mõtleks ka, läheksin kohe. Minul on alati Saaremaal meeldinud. Nüüd olen juba üle kümne aasta elanud Tallinnas ja ikka mõtlen: huvitav, miks ma ennast piinan, Tallinn ei ole minu koht. Lihtsalt – elu sunnib valikuid tegema.
Olen Kuressaare linnateatriga koostööd teinud ja see on olnud suurepärane. Nii palju, kui ma näitlejaid tean, tahavad kõik Kuressaare linnateatri asjadest osa võtta. Arvan, et leiduks ka neid, kes tahakski Saaremaal elada ja töötada. Kuressaares on ju nii armas teater ja Piret Rauk on nii imeline inimene, et osa tema headusest hõljub kogu aeg seal teatris ringi.
Lea Kuldsepp
Saaremaa rahvateatri juhatuse liige:
Mina arvan küll, et meie teatril peaks olema oma trupp, oma lavakuulsused. Igal teatril on ju oma näitlejad, kellele rohkem pöialt hoitakse kui teistele. See annaks meie teatrile tuntust juurde. Seda enam et Saaremaale on ilmastikuolude tõttu teinekord raske tulla. Oma trupiga oleks tegijatel aga stabiilsus ja kindlustunne, et midagi ei jää tormi taha.
Arvan, et vabu näitlejaid on praegu päris palju ilma peal laiali, sest vahepeal koolitati neid väga palju ja mingil ajal muutus neid väga palju nii-öelda vabakutselisteks. Meie teatri praegune juhtkond, kes on ise selle eriala inimestega väga tihedalt seotud, leiaks siia kindlasti sobivaid näitlejaid.

Mäletan, et teatri algusaastail, kümmekond aastat tagasi, unistasime viiest kuni seitsmest püsinäitlejast. Tollal arvasime, et üks nišš, millele repertuaari puhul mõelda ja mida meie kohalik teater täita võiks, on meie oma kirjanike looming. Aga ülejäänule mingeid piiranguid seadma ei peaks – olgu nii, kuidas loomingulised inimesed ise otsustavad.
Hoian pöialt, et meie teater saaks oma trupi – aegade alguses olid ju näitlejad meil siin kohapeal olemas. Usun, et kui on juba viis professionaalset näitlejat ühes lavastuses, siis saab alati kasutada ka rahvateatri omi.

Print Friendly, PDF & Email