Tänases lehes on kaks veidi vastandlikku lugu kalandusest. Ühes kurdavad kalurid, et kalavastalisi rannas enam pole ja kalaringki kuivab kokku, sest noored kala ei söö ja vanad kaovad ära. Teises loos kinnitab aga Kuressaare turu müüja Tamara Lember, et ehkki siiakala hind on üsna soolane, ostavad inimesed seda siiski ning küsivad kilu ja räimegi.
Tõsi on aga see, et inimesed, ka noored ja eriti nemad, võiksid kala rohkem süüa. Sest kala on tervislik. Ei pea tingimata sööma siiga ega muud vääriskala, mis on kallis, vaid seda meie kõige tavalisemat räime. Meie oma Abruka kirjanik Jüri Tuulik on räimele – sellele pisikesele kenale kalale – lausa oodi kirjutanud.
Ka saari külastavad turistid küsivad eelkõige just kala, sest mida muud siin siis veel süüa kui mitte saartele omast toitu. Meie peatsel pühadelaualgi võiks olla kala ja kui tavalist räime selleks paslikuks ei peeta, siis võiks osta tükikese siiga.
Ei teeks paha meenutada, et kui vanasti leppis rannarahvas argipäevadel runntuhli (koortega keedetud kartul) ja silguga (räim), siis pühadeks pandi lauale aukohale vääriskala.
Kala on hüljeste ja kormoranide toit.
Ja kala on suhteliselt kallis. Pole midagi imestada, et ei osteta.