Sassi kunstipisik pole kuhugi kadunud (5)

KIRILLI VISIIDI KROONIK: Aleksander Baumann hoiab tihedasti käes filmikaamerat, et igasuguseid sündmusi jäädvustada. Vasakul Kirill Teiter, tema taga Lii Muru, Lea Kuldsepp, paremal Uudo Sepp. Foto: Sander Ilvest

Kuressaare kunstielus juba 1980-ndate lõpust toimetav Aleksander Baumann tähistas eile 60. sünnipäeva.

Ajamaja galeristi ametit pidav Aleksander Baumann on tegelikult hoopis mandrimees. “Enne olin Pärnus, siis Tallinnas ja lõpuks tulin Saaremaale,” räägib ta. Miks? “Ei tea, hakkas meeldima,” ütleb sõprade seas Sassiks kutsutu.
Siis, “nõukaajal”, kuulus Saaremaa veel piiritsooni.

Esialgu tegi Sass üsna kunstikauget tööd – oli sõiduõpetaja, sest hingelähedasemat töökohta polnud paraku saada. Seejärel sai ta tollasesse teenindustootmisvalitsusse kunstnikuks. Diplomit tal, tõsi küll, kunstihariduse kohta ette näidata pole. “Küll olen läbinud igasugu kursusi ja ettevalmistusi,” märgib juba lapsepõlves kunstipisikuga nakatunud mees.

1989 asutas Baumann Hansa kunstisalongi. Legendaarne kohvik-galerii rõõmustas külastajaid 2006. aastani, mil see uksed sulges.

“Väga kaunis aeg oli,” meenutab Sass. Oma praeguse ameti kohta arvab ta: “Hea, kui kunstialal ikka mingi tegevus on.”

Küsimusele, kui palju ta ise kunstiga tegeleb, vastab Sass: “Vaikselt ikka tegelen, kuigi mitte palju.” Kui varem sai rohkem maalitud, siis nüüd hoiab Sass hoopis sagedamini käes filmikaamerat, et igasuguseid sündmusi jäädvustada. Nii näiteks võttis ta üles kuningas Kirilli mulluse visiidi Saaremaale. Baumanni töö on ka kaks Euroopa Liidu tellimusel valminud filmi.

Oma kunstiloomingust pole Sassil näitusi olnud – tema eksponeerib teiste töid. Küll on aga galeristil oma kunstikogu, kus on näiteks Rait Präätsa, Peeter Mudisti ja Leonhard Lapini töid.

Kuressaare Raegalerii perenaine Lii Pihl tunneb Baumanni 1994. aastast. “Tema oli üks esimesi inimesi Kuressaares, kellega ma tänu arhitekt Lilian Hansarile tuttavaks sain. Hiljem võtsin temaga ise ühendust ja hakkasime plaanima Raegalerii asutamist.” Koostöö kahe galeristi vahel jätkub ka praegu.

Pihla sõnul on Sass huvitav inimene. “Iseloomult kindlasti mitte kergete killast, aga oleme omavahel klappinud,” lausub ta. “Meil on alati, millest rääkida. Oleme saanud teineteiselt innustust ja teinud koos väga palju üritusi.”

“Sass on positiivne tüüp,” leiab kunstnik Erki Evestus, kes tundis Baumanni juba enne üheksakümnendaid. “Tutvumine mul meeles ei ole, aga ilmselt toimus see tema Hansa kunstikohvikus, kui oma töid sinna näitusele viisin,” räägib Evestus. “Hansa kohvik oli Sassi nägu – tema isiksus tegi selle koha mõnusaks.”

Evestus tõdeb, et viimasel ajal on ta Baumanniga trehvanud harvem, viimati paari kuu eest.

“Aga temaga on alati hea kokku saada,” kinnitab kunstnik.