Üks meie seast: Sada meetrit (4)

Hiljuti juhtus nii, et kõndisin ühest punktist teise teadmisega, et kohale jõudes pean tegema ebamugava telefonikõne. Mulle ei meeldi see tunne, kui pinge on õhus – kohe üldse ei meeldi. Siis keerlevad kõik mõtted selle ümber, kuidas olukorda lahendada.

Ka sel hetkel, terve kõndimise aja, püüdsin mõttes ritta panna sõnu, millega vestlust alustada, ja mängisin peas läbi erinevad vastusevariandid. Kuidas saaks selle probleemi võimalikult ruttu ja rahumeelselt klaaritud?

Sellal, kui mina mööda teed kiirustasin, tuju kehvapoolne, kõndis mulle vastu üks mees. Ilusate rahulike näojoontega, silmad tumedate prillide taga peidus. Märkasin teda, sest ta erines teistest, kes mulle vastu olid kõndinud.
Valge kepi abil tänavat “vaadates” kiirustas ka see mees kuhugi. Kui kahju, et ta ei näe, mis ilm täna on, mõtlesin hajameelselt. Ja võtsin sealsamas hoo järsult maha. Mis asja sa ajad? Kas sa ise näed, millest sa parasjagu mööda kihutad?!

Olin jõudnud pargi äärde, kus madal päike heitis murule pikki varje. Rohi oli hele-heleroheline, harvad puudele jäänud lehed sügavkollased. Polnud tuult, polnud vihma. Külm ei pugenud naha alla. Nägin, kuidas kaks vanaprouat teineteise käevangus jalutavad. Nende ees kõndis aeglaselt-aeglaselt pisike koer, ilmselt samuti väärikas eas. Võib-olla see ongi novembrikuu kõige selgem ja ilusam hommik, mõtlesin. Võtsin hetke, et seda vaadata… ja kihutasin edasi. Mul oli ju kiire!

Jõudsin vaevalt sada meetrit edasi liikuda, kui jalg kadus alt: olin komistanud mingisse tühisesse tänavaauku. Kaotasin tasakaalu vaid hetkeks, aga see oli piisav, et mõttes vihastada: mis päev see selline on?!

Pöörasin pilgu maha, et uurida, miks ma olin koperdanud, ja kui pea hetke pärast püsti ajasin, üllatusin järgmisest vastutulijast. Kõikidest võimalikest variantidest oli selleks mees karkudega, vasak jalg kipsis! Mina ärritusin selle peale, et kaotasin korraks tasakaalu, samas kui tema…

Muidugi olid need juhused! Aga nii täpselt ajastatud juhused, et tundsin, nagu keegi noomiks mind. Üks probleemne telefonikõne oli pannud mind unustama, et kõnnin läbi ilusa hommiku. Pannud unustama, et suures plaanis on kõik hästi – olen terve, mu ümber on head inimesed ja teen tööd, mis mulle meeldib. Oli see seda väärt?

Ei olnud. Vestlus oli oodatust lihtsam. Kui kõne lõpetasin, imestasin, et olin sellele nii palju mõtteauru kulutanud. Meelde tulid need kaks kohtumist sajal meetril – ja mul oli hea meel.

Paar päeva hiljem kohtusin inimesega, kes jutustas mulle muu hulgas, kuidas ta pingeid vähendab. Et iga kord, kui tal on õhus pingeid või kaelas tähtajad, püüab ta mõelda, kaua see olukord kestab. Enamasti selgub, et paari päeva pärast on kõik möödas, kauem ei lase lahendus end oodata. Järelikult pole vaja nii hirmsasti muretseda, pole tarvis end üles kütta. Ja kindlasti ei tohi unustada seda, kui paljud asjad on ikkagi hästi.

Oleksin ma osanud niimoodi mõelda, võinuks end rahustada, et tunni aja pärast on ju lahendus käes. Tunni aja pärast! Küllap oleks siis võinud kauemgi nautida ilusat ilma, kõndida rahulikumal sammul – koperdamata.
Tegelikult ju muret polnudki.