Sõiduõpetajad: liikluskultuur liigub paremuse poole (6)

Sõiduõpetajad Erki Kuusk ja Taavo Tenno leiavad, et ehkki meie liikluskultuur on paranemas, on arenguruumi selles vallas enam kui küll.
Erki Kuusk
sõiduõpetaja, Ereston OÜ:

Liikluskultuur on meil just selline, nagu on. Usun siiski ja olen veendunud, et see on võrreldes viie aasta taguse ajaga paremaks muutunud. Seda on ka statistikast näha: viis aastat tagasi oli hukkunute arv kindlasti palju suurem. Tõsi, see arv on vähenenud ka turvalisemate autode tõttu. Samas on andnud oma panuse kurva statistika vähenemiseks nii politsei, kes on võtnud tõsiselt käsile liiklusseadustiku täitmise kontrolli, kui ka maanteeamet, kes on teinud valupunktide osas kampaaniaid. Ka autokoolide eksaminõuded on läinud väga rangeks. Inimene peab tõesti sõita oskama, et juhiluba saada.

Miskipärast kipub probleeme olema just noorte liikluskäitumisega. Noored püüavad liikluses ennast näidata või tõestada – ilmselt mingi sisemise rahutuse tõttu. Kui ei saa silma paista spordis või mõnel muul huvialal, püütakse seda teha liikluses. Teinekord seadusi unustades.

Sageli on liiklusõnnetused seotud alkoholitarbimisega. Ei anta endale aru, et alkohol ja rool ei sobi kokku. Paraku on nii, et kui noor juht on joobnuna roolis, kipuvad ka kaassõitjad joobnud olema. Noorte endi sõnul on päris sagedased juhtumid, kus sõidetakse ringi nii, et autos käib alkoholi tarbimine. Teinekord õhutab purjus seltskond juhti kiiremini sõitma: “Kas sa ei oska?”, “Kas sa ei suuda?”. Juht, kelle võimed ei pruugi nii suured olla, surutakse olukorda, kus ta peab sõitma üle oma võimete piiri.

Selle kahekümne aasta jooksul, mil olen sõiduõpetajana töötanud, on mul olnud üks juhus, kus tundi tulnud õpilane oli eelmisel õhtul “pidu pannud”.

Mina leian, et on hea, et liiklusseadusse tuleb muudatus, millega “vahtraleht” enam kohustuslik ei ole. Nii ei kipu noored ehk demonstreerima, et “ma ei ole sugugi nii äpu, nagu märk mu autol näitab”. Vahtralehemärgita auto sulandub ehk liiklusse paremini ja juht ei proovi enam end tõestada.

Kuidas muuta liikluskultuuri paremaks? Noored peavad ise selgusele jõudma, et asi on kinni nende käitumises. Selliseid “sportliku sõidustiiliga” juhte nagu see noormees, kelle juhitud autos Läänemaal neli inimest hukkus, on ikka päris palju. Ja see on ohu märk. Võime pidada neile loenguid ja manitseda, aga noored peavad ise selgusele jõudma, et liiklusse suhtumine ja liikluses osalemine on tõsine asi. Iga inimene on meil arvel ja me ei saa suhtuda asja nii, et kui keegi õnnetult surma saab, on see tee, mille nad ise valinud olid.

Taavo Tenno
sõiduõpetaja, Taavo Tenno autokool:

Kui rääkida viimasest traagilisest liiklusõnnetusest Läänemaal, siis see sündmus oli loomulikult erakordne ja kahetsusväärne, nagu võiks öelda iga surmaga lõppenud õnnetuse kohta.

Samas teevad autokoolid iga päev tööd selle nimel, et meie liikluskultuur muutuks üha paremaks. Paraku kestab autojuhikursus vaid kaks kuud, mis kohe kindlasti ei suuda sajaprotsendiliselt muuta juba lapsepõlvest kaasa saadud väärtushinnanguid ja hoiakuid. Kui kursusele tuleb inimene, kellele ühiskonnas kehtivad normid lihtsalt korda ei lähe, siis on väga keeruline teda ümber kasvatada. Ometi suudab ka eelmainitu eksamid edukalt sooritada ja ehk siiski ka midagi kasulikku omandada.

Arvan, et liikluskultuur liigub viimaste aastate jooksul üldiselt vähehaaval paremuse poole. Vaatamata sellele leidub ikka neid, kes arvavad, et alkoholijoobes autojuhtimine on OK või et turvavöö pole nende jaoks jne.

Ka minu töös on kahjuks ette tulnud õpilasi, kes on tundi tulnud alkoholijoobes. Õnneks on seda juhtunud väga harva ning tundi õpilase sellise seisundi korral loomulikult ei toimu.

Liikluskultuuri parandamiseks tuleb tööd teha ikka maast madalast ja iga päev, et inimene kindlalt teaks: autosse istudes kinnitan kohe turvavöö, rooli istun ainult kaine peaga. See on kodu, lasteaia, kooli, politsei ja autokoolide pikaajaline järjepidev töö liikluskultuuri parandamise nimel.

Oleks suurepärane, kui iga autojuht selliste traagiliste sündmuste järel, nagu seda on hiljuti Läänemaal toimunu, hindaks kriitilise pilguga oma käitumist liikluses ja teeks vajadusel selles korrektuure. Selline distsipliin ja eneseanalüüs võiks toimuda meis igaühes ka taoliste hoiatavate juhtumiteta – nii oleks meil kõigil turvalisem liigelda.