Sirp alasi ja haamri vahel (5)

Sirp alasi ja haamri vahel

Aastaid hõljus kultuurileht Sirbi ümber suhteline vaikus, nüüd on korraga puhkenud kired ajalehtedes, televisioonis, riigikogus ja mujalgi. Ajendiks skandaalne kirjanik ja suhtekorraldaja Kaur Kender, kes paigutati Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks nagu välk selgest taevast. Selle manöövriga on kultuuri nädalaleht ühtäkki sattunud üle mõistuse tähelepanu välja, justkui ebaloomulikku reklaamitulva, nagu alasi ja haamri vahele.

Alasiks on vana ja väärika ajalehe ajalooline taust, aastatega väljakujunenud lugejaskond, kogu minevikus loodud vaimne ruum, mis ehitatud autorite, toimetajate ja lugejate ühismõjul. Haamriks aga hulk värskemaid tegureid: uue meedia auahned tegijad, kultuurivõimumängurid, poliitilised niiditõmbajad ja igasugused arvajad, rääkimata e-meedia “peldikuseina” kommentaatoritest. Vaesena paistvaks peksupoisiks aga Sirp ise kui ajaloolise kultuurilehe immateriaalne kehand ja lehetegemine täna kahe nüüd põrkuva toimetuse mentaliteedis. Selge on see, et Sirp on ümbertagumisel ja loomulikult tekitab see äkiliselt kaelalangenud protsess kirgi ja muret.

Toimetajad pika rihma otsas

Töötasin nn vanas heas Sirbis üle 15 aasta filmitoimetajana, seitse aastat peatoimetaja Mihkel Muti juhendamisel ja kaheksa Kaarel Tarandi käe all. Nad mõlemad andsid mulle palju vabadust ise filmikülgede sisu osas otsustada ega teinud kitsendusi autorite valikul, vahest mõni üksik erand välja arvata, millel oli ka selgesti nähtav põhjus, sest kvaliteet ja adekvaatsus oli Sirbis kohustuslik. Pea sama “pika rihma otsas” töötasid ka teised Sirbi kaunite kunstide osakonna toimetajad. Suuniseid või vihjeid anti harva, toimetajaid usaldati, aga ega meie kollegiaalselt sõbralik elu seepärast meelakkumine olnud. Nagu palkki, mis kukkus juba enne majandusbuumi alla Eesti keskmist ja jätkas langemist tänini.

Mutt oli peatoimetajana omajagu pehmem ja soliidsem kui Tarand, kes astus julgesti oma kultuuripoliitilistes juhtkirjades välja peamiselt Reformierakonna inertse ja ignorantse hoiaku vastu, mis puutub kaunitesse kunstidesse ja kultuuri laiemalt. Tarand laiendas Sirbi mahtu, võitles juurde arhitektuuri- ja teaduseküljed, leidis, nui neljaks, raha. Ta oli aga pikki aastaid ka otsekui kruusakivi saapas või pind silmas, mis ärritas reformarite tipp-poliitikuid vahel lausa nii, et minister helistas hommikul pärast juhtkirja ilmumist peatoimetajale ja hakkas “tere” asemel kohe sõimama, kusjuures see polnudki kultuuriminister, vaid kraad kangem (Saaremaa juurtega) valitseja.

Nüüd siis pole mingi ime, et oma toimetuse ja kultuuri eest üldiselt heidelnud Tarand väsis kultuuriministeeriumi juhtidega kemplemisest, võttis viimasel konkursil oma peatoimetaja kandidatuuri tagasi ja taandus Tartusse, kus on tema pere ja uus töö.

SA Kultuurileht põhikirja järgi korraldatud konkurss Sirbi uue peatoimetaja leidmiseks jooksis tänavu sügisel liiva, nn üleminekuajaks määrati peatoimetaja kohusetäitjaks Sirbi senine tegevtoimetaja Lea Larin, kes on kogenud ja pädev ajakirjanik, olnud Eesti Päevalehe peatoimetaja. SA Kultuurileht nõukogu eesotsas selle esimehe ja riigikogu kultuurikomisjoni esimehe Urmas Klaasiga pidi korraldama uue konkursi. Selle asemel paigutati aga juba töötava kt asemele hoopis uus kt Kaur Kender, mida tehti räpakalt kiirustades, justkui vanast vaenust Sirbile ülbelt ära teha ja kunstiinimestele laiemaltki koht kätte näidata.

Kuidas muud moodi tõlgendada juhtumit, kui n-ö vahevalitsusega ajalehte surutakse päeva pealt täiesti uus kt juba olemasoleva, piisavalt pädeva asemele. Vähe sellest: koos kohusetäitjaga tuuakse tavapäraselt ja sujuvalt töötavasse toimetusse veel poole koosseisu jagu mingeid uusi toimetaja moodi verisulis, justkui kuu pealt kukkunud tüüpe. Välja praagitud vanadele aga anti igasuguse etteteatamiseta kinga ehk koondamisteade.

Võimu jõuga vastu seina

Kui eelmisel kolmapäeval kell veerand kaks SA Kultuurileht juhataja Toomas Väljataga kabinetis seda tema suust kuulsin, küsisin vana tuttava ja ülemuse käest, kas talle avaldati selleks survet, helistati ministeeriumist, tehti selgeks, et “kui sa ei nõustu koondamistega, paneme sinu asemel kohe paika uue juhataja, kes ikkagi meie soovid täidab”.

Juhataja keeras pilgu süüdlaslikult ära ja noogutas vaid peaga.

Võis selgesti tunda, et mees suruti võimu jõuga vastu seina ning oma koha hoidmise ja vana Sirbi suurema lagundamise ärahoidmise nimel soostus ta painduma. Nüüd on ta aga SA Kultuurileht nõukogu ja seda määrava ministri ja kantslerigi käes ainus ohvriloom, keda võib juriidiliselt risti lüüa. Sest Sirbi puhastust tehti ju räigelt vastu igasugust head tava ja seadusetähtegi.

Selle foonil polegi vist enam eriti tähtis, kes konkreetselt Kenderi paigutamist haudusid, mis käsuliini pidi idee Väljatagani viidi, kes konkreetselt juhatajat ähvardas, survestas ja bluffis.

Siin tasub meenutada, et nn vana Sirpi on püütud üle võtta või suretada varemgi. 2005. aastal hakkas juba toonane peatoimetaja Mihkel Mutt noortele reformaritele millegipärast närvidele käima, küllap oma selge isamaalise hoiaku tõttu.

Oli ju Muttki lühikest aega Isamaaliidus enne selle ühinemist IRL-iks. Mutt oli visa asjaajamise tulemusel Sirbi tollase AS Perioodika küljest eraldi sihtasutuseks teinud, hiljem õmmeldi aga väike Sirp kui nööp kogu oma paberitega ikka suure pintsaku – kui Muti ideed ahvides moodustatud SA Kultuurileht – külge tagasi. Mooramaa mees oli oma töö teinud ja võis nüüd minna, aga Mutt ei läinud! Punnis just kiusu pärast vastu, kuigi eesotsas tollase kultuuriministeeriumi kantsleri Suklese ja sihtasutuse juhataja Klaasi (juba siis!) eestvõttel korraldati toimetuses imelik ühiskoosolek jm.

Ei tea, kelle skeeme Reformi funktsionäärid siis rakendada üritasid, aga taip näppe mitte edasi kõrvetada tuli alles siis, kui Jaan Kross avaldas oma üpris vihase avaliku kirja kultuuri, Sirbi ja konkreetselt Muti kaitseks.

Nagu mitte midagi kaheksa aasta tagant mäletades, kultuuri ja Sirpi ülbelt alahinnates on ühe ajalehe ülevõtmisel käsi jälle tulle pistetud. Loomeliidud on vihased, lugejad ärevil, kommijad pritsivad vahtu, kultuuriinimesed mures ja ajakirjandus hoiab skandaali tulel. Reformierakonna võimurid on oma põikpäisuses ise sügavale kusesse sukeldunud ja vaevalt, et minister Langi tagasiastuminegi neid enam orbiidil suudab hoida.

Tarmo Teder
kütja, kalur, koduperenaine

Print Friendly, PDF & Email