Uut seadust ei ole vaja (3)

Uut seadust ei ole vajaRahvusvaheliselt on haruldane, et riigist üle kolmandiku (24 000 km2) moodustab territoriaalmeri. Eesti suveräniteet selle territooriumi osa üle tugineb eeskätt lääneranniku saartele. Regionaalminister Siim Kiisleri hiljutise arvamusloo pealkiri Postimehes “Väikesaari väärtustades” (11.10) tabas seega märki. Selle eesmärk oli tutvustada lugejatele püsiasustusega väikesaarte seaduse eelnõud. Selle viimane, paari kuu tagune versioon nägi ette seaduse jõustumise 1. jaanuarist 2014, nagu hoiatas oktoobri alguses Postimehes ka Mark Soosaar, mida minister oma vastuskirjas riigikogu liikmele ümber ei lükanud.

Vastuseks päringule selgitas siseministeerium, et “nüüdseks on moodustatud eelnõu väljatöötamise töörühm, kes sai kokku 22. oktoobril ja arutas kehtiva seaduse ja meie poolt välja pakutud eelnõu kitsaskohti. Töörühmas lepiti kokku, et edasi minnakse väljatöötamiskavatsuse (VTK) väljatöötamisega, mis plaanide kohaselt peaks valmima käesoleva aasta novembri lõpuks. Pärast VTK kooskõlastamisringi eelnõude infosüsteemis (EIS), kirjutatakse VTK põhjal valmis eelnõu ja seletuskiri, mis pannakse samuti kooskõlastusringile EIS-i.”.

Siseministeerium tunnistab seega, et väljapakutud eelnõu ei leidnud toetust.

Muudetakse mõistet “püsiasustusega saar”

Hetkel on võimalik eelnõu eesmärkide hindamisel lähtuda üksnes regionaalministri kõnealusest arvamusloost, sest seletuskiri uuele eelnõule, mida tutvustati vaid kitsamas ringis, on alles koostamisel. Õigusloome juristina ja mitmendat põlve abrukalasena oli mul siiski privilegeeritud võimalus tutvuda eelnõuga saarevahi pöördumise kaudu. Väikesaarte kogukonnas uut eelnõud tutvustatud ei ole, mistõttu ei ole see saanud läbida ka saarte üldkogu arutelusid ega legitiimset otsustusprotsessi.

Eesti saarte kogu hinnangul “ei paranda ega täpsusta uus eelnõu püsiasustuse taastamist ja toetamist väikesaartel”. Kehtiva seaduse ja eelnõu võrdlemisel ilmneb, et vajadus uue seaduse vastuvõtmiseks puudub, sest sisuliselt on selle eesmärgid saavutatavad vaid olemasoleva seaduse üksikute sätete kehtetuks tunnistamise või teatud juhtudel ka muutmise kaudu. Nimelt ei sisaldu eelnõus sätteid, mis sisuliselt puuduksid kehtivas seaduses. Ainsad sisulised lisandused on kaks lõiget. Neist esimene sätestab õigusliku aluse riigi toetuste vähendamiseks saarvalla või saarelise osaga kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes, kui peaks selguma, et riigieelarvelisi toetusi ei ole kasutatud eesmärgipäraselt. Teisega muudetakse oluliselt mõistet “püsiasustusega saar”.

Kehtivas seaduses defineeritakse püsiasustusega saart loetelu kaudu (Osmussaar, Vilsandi, Abruka jt). Eelnõu järgi on nendeks üksnes saared, kus peab vähemalt kolmele väikesaarel asuvale elukoha aadressile olema registreeritud kokku 10 inimest. See vastandub kehtivale seadusele, mille järgi loetakse püsiasustuseks “alaliselt ja peamiselt väikesaarel elamist”, sõltumata püsielanike arvust.

Ülejäänud muudatused puudutavad väikesaartelt seadusega tagatud õiguste ja riigi toetuse äravõtmist. Eelnõu eesmärkide nimistusse oli valitud üksnes mõningad senises seaduses sätestatud eesmärgid. On kaheldav, kas neid on võimalik täita, kui seadusest võetakse välja vähemdeklaratiivsed, kuid sellevõrra sisukamad kehtivad eesmärgid: püsiasustuse taastamine, omavalitsusliku suutlikkuse toetamine ja osalusdemokraatia suurendamine, püsielanikele töökohtade ja toimetulekuvõimaluste loomine ning ettevõtluse toetamine, esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavuse tagamine. Kui kehtivas seaduses vallavalitsus lugupidavalt “haldab” väikesaart, siis eelnõu korduva sõnakasutuse järgi hakkaksid linna- või vallavalitsused väikesaari “omama”.

Kooskõlas osalusdemokraatia välja võtmisega seaduse eesmärkidest oli eelnõust tervikuna välja jäetud kehtivas seaduses sisalduv peatükk, mis sätestab omavalitsuskorralduse erisused. Regionaalminister väidab, et “üldkogud kui sellised ei toimi”, mistõttu soovib need kaotada.

Üldkogud peavad jääma

Arutelud Abruka üldkoguski on tulisemad kui riigikogus, rääkimata Ruhnust või Kihnust. Kui president nimetab riigikogu mittetoimivaks kummitempliks, ei tulene sellest ometi demokraatliku kogu laialisaatmise vajadus.
Sama kehtib üldkogude kohta, mis ei pruugi igal väikesaarel veel toimida, kuid mis on tervikuna saarekogukondade identiteedi aluseks ja mille laiaulatusliku pädevuse muu hulgas saarevanema valimisel ja kooskõlastuste andmisel omavalitsuse projektidele sätestab seadus.

Samuti ei sisaldu eelnõus teenuste ja infrastruktuuri alast peatükki. Võib seega eeldada, et selliseid küsimusi nagu jääteed, regulaarne transporditeenus, sadamad ja veeteed ning sideteenused ja elektrienergiaga varustatus käsitletaks alates uuest aastast teistes seadustes. Sellisel juhul on aga ebaselge, kas võetakse arvesse ka väikesaarte eripärasid, mida püsiasustusega väikesaarte seadus on mõeldud kaitsma.

Eelnõuga kaotatakse riigi kohustus näha regionaalse arengu programmides ette vahendid majandustegevuse toetamiseks väikesaartel. Kehtiva õiguse järgi peab seda tegema riiklike sihtotstarbeliste investeeringute, laenusoodustuste ja laenude garanteerimise kaudu. Lisaks võetakse seadusest välja riigi kohustus toetada väikesaarte looduskeskkonna ja maastikuilme taastamisele, säilitamisele ja parandamisele suunatud tegevust riigieelarvest selleks ettenähtud programmide kaudu.

Regionaalminister põhjendab eelnõu vajalikkust sellega, et kehtiv püsiasustusega väikesaarte seadus “devalveerib kõiki meie seadusi”. Õiguslikult on olukord vastupidine. Kõrvale jättes normitehnilised aspektid, tuleb tagada, et vormiliselt uue seaduse vastuvõtmine ei tähendaks kehtivas seaduses väikesaartele antud õiguste ja riigi toetuse säte sätte haaval tühistamist.

Regionaalminister viitab sellele, et praegu on riigi investeeringud ühe elaniku kohta väikesaartel mitu korda suuremad kui üheski teises Eesti piirkonnas. Sellistes kategooriates rehkendades tuleks samas ka teisele kaalukausile asetada fakt, et ilma pelgalt Ruhnu, Vaindloo ja Osmussaare kümmekonna ruutkilomeetri suuruse püsiasustusega maismaalapita ei oleks Eestil õigust Saaremaa pindalaga võrreldavale suveräänsele territooriumile.
Püsiasustuseta väikesaari õiguslikult merepiiri määramisel reeglina arvesse ei võeta või tehakse seda üksnes osaliselt.

Regionaalministril, kes on säilitanud eelnõu ühe eesmärgina Eesti territoriaalmere kaitse, tasuks seega ruhnlastega häid suhteid hoida. Parim, mida selle nimel teha, oleks jätta kehtiv seadus jõusse, vähim aga lubada Ruhnul kõrvuti teiste väikesaartega jätkata riigikorrast sõltumata juba 300 aastat püsinud luandskap’i (üldkogu) traditsiooni.

Alexander Lott
riigiametnik, abrukalane

Lugu on ilmunud Postimehe arvamusportaalis

Print Friendly, PDF & Email