Saarlaste teenistus on kesine

Saarlaste teenistus on kesineSellise kokkuvõtte võib teha riigikontrolli aruandest 2012. aasta kohta. Raporti järgi oleme maakondade arvestuses 10. kohal. Saare maakonna keskmine brutopalk oli 2012. aastal 713 eurot.

Suurim keskmine brutopalk (1020 eurot) oli Tallinnas, sellele järgnes Harjumaa 1001 euroga. Lohutuseks saarlastele võib öelda, et meist tahapoole jäid Järva-, Valga-, Rapla-, Jõgeva-, Viljandi- ja Võrumaa.

Suhtelises vaesuses elavate inimeste hulk oli piirkonniti erinev. Kui Tallinnas elas 2011. aasta seisuga suhtelises vaesuses 10% inimestest, siis Ida-Virumaal pea 30%. Saaremaal elas suhtelises vaesuses alla 15% elanikkonnast, see arv jäi 10 ja 15 protsendi vahele. Eestis keskmiselt oli suhtelise vaesuse protsent 17,5, Hiiumaal aga koguni 25.

Statistikaameti andmebaasi andmetel oli ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum Eestis 2012. aastal 195,59 eurot. Alla selle teeninud inimesed elasid seega absoluutses vaesuses.

Kokkuvõtvalt nähtub, et Eesti piirkondade erinevused on suured ja see väljendub ka inimeste toimetulekus. Toimetulek on seotud eelkõige sellega, kas inimestel on tööd ja millised on nende sissetulekud.

Need piirkondade arenguerinevused on sundinud inimesi otsima paremaid eneseteostusvõimalusi suurtes linnades ja neid ümbritsevates valdades. See halvendab aga elanikke kaotavate omavalitsuste olukorda veelgi.

Eesti riigi arengu- ja majandusprobleemide kokkuvõttes leidis riigikontrolör Alar Karis, et hoolimata majanduse taastumisest 2009. aasta suurest langusest ning vaatamata riigi arvepidamise korrasolekule ei tunneta paljud tööinimesed, et nende elatustase oleks märgatavalt paranenud.

“Lisaks töötavatele inimestele on jätkuvalt raske ka pensionäridel. Kuigi pensioni kasvunumber protsentides on ilus, pole reaalse rahasumma kasv kuigi märgatav, sest samal ajal tõuseb ka elukallidus. Samuti pole paranenud arstiabi kättesaadavus. Inimesed suunduvad parema elu ja eneseteostusvõimaluste otsingul linnadesse või välismaale. Hõredaks jäänud maapiirkondade haldamine ja praegu veel sinna jäänute elu edendamine muutub seega üha keerulisemaks.”

Karis lisas, et ühiskonnas on üha enam hakatud teadvustama tõsiasja, et kujutluspilt riigist, mida ehk tahaksime pidada, ja riik, mida me tegelikult suudame pidada, ei kattu.

Print Friendly, PDF & Email