Jahmatav aju(vaba) jaht (66)

Ärkan pühapäeva hommiku kohta õige varakult, laps kaisus. Kuulatan õuest kostvat ja… miski on mäda! Keegi karjub, kord naine, kord mees. Tütar küsib, suu ümber nutuvõru: “Emme, mis õues juhtus?”

Vaatan ehmatusega magamistoa aknast välja, et ju on midagi hullu lahti, kellelgi on ilmselt ruttu-ruttu abi vaja!? Kiirelt käib ka peast läbi, et kus on mu telefon, näiteks kiirabi kutsumiseks. Avan akna ja küünitan ennast välja, näen eemal metsaserval erkudes vestides inimesi, õigemini jahimehi. Selge, käimas on ajujaht! Aga… meie majapidamises?!

Kargan ehmatusega aknalaualt maha, tõmban selga esimese ettejuhtuva kampsuni ja all esikus panen kiiruga jalga neli numbrit suuremad kummikud. Kihutan õue, ehmatus muutumas vihapurskeks.

Hobused võinuks maanteele kihutada

Lähemale jõudes näen, kuidas kolm karjuvat ja möirgavat jahimeest suunduvad minu väiksema hobuseaia kõrvalt teise, suuremasse hobuseaeda, kus on minu viis hobust, kolm neist alles noored ja kergesti ehmuvad. Eemalt on kuulda ka jahikoerte närveldavat kisa.

Sumpan suurtes kummikutes läbi mudase aia jahimeeste poole, kes on just jõudnud külateele, millest meeter maad eemal on minu hobuste aed. Üks neist näeb mind eemalt tulemas, kuid keerab mulle algul ülbelt selja.

Jõuan lähemale ja küsin: “Mida te teete?” Jahimees vaatab mind, suur püss õlal, ja vastab: “Peame ajujahti.” Mõtlen endamisi, et päriselt ka või… Küsin, kas neil on luba ka siin, niivõrd majapidamise lähedal, jahti pidada.
Jahimees ütleb, et sellest peab juhatajaga rääkima. Mina nõuan juhatajat, aga viimane olevat kuskil kaugemal.

Läbi raadiosaatja ütleb jahimees juhatajale, et minu jutu järgi ei või siin, meie maal, jahti pidada. Kuigi küsisin midagi muud. Selgub, et kui ma pole selle kohta avaldust sisse andnud, ei tähenda minu sõna nende oma vastu midagi.

Veel küsib juhataja tollelt jahimehelt, kas nad on juba külatee peal, et sellisel juhul polevat ju enam probleemi. Küsin, kellele ma pean selle avalduse kirjutama. Selgub, et Orissaare jahiseltsi juhatajale. Vastan pahaselt, et teen seda esimesel võimalusel.

Küsin veel, et mis nende arvates juhtub, kui hobused ehmuvad ja läbi aedade minema kihutavad. Kas nad selle peale üldse mõelnud on? Jahimees noogutab ja ütleb, et ta saab minu murest aru küll. Kas nad üldse olid sellest teadlikud, et aias on hobused sees? Oli see ju suund, kuhu ajada paanikas ja hirmunud jahiloomad. Kui mõni neist metsloomadest oleks kihutanud otse läbi aia, viinud kaasa aialindid ja -postid ning hobused oleksid aiast paanikas välja jooksnud, näiteks lähedal asuvale maanteele, ja põhjustanud raske autoavarii? Kas selle peale ka keegi mõtleb?

Miks mind ei teavitatud?

Jahimees, kes ei öelnud ühtegi vabandavat sõna ega head aegagi, hakkas külateed pidi tagasi jalutama. Ja mina hoovi poole. Tagasi kõndides mõtlesin, miks mind ei ole teavitatud algavast ajujahist, mis toimub minu loomadele ootamatult ja ohtlikult lähedal. Oleksin saanud hobused enne algavat õudust talli tuua, vältida võimalikke õnnetusi ja hobuseomanikuna oleks mul süda rahul olnud.

Pool tunnikest hiljem läksin õue tagasi ja kõndisin hobuste aia läbi, veendumaks, et kõik on terve. Tänu taevale, aiaga oli kõik korras! Hobused olid aga joondunud aia keskele rivvi ja vaatasid kramplikult metsa suunas, ninaga valjult õhku puristades. Läksin nende juurde ja rahustasin neid leebe häälega. Täna kirjutame pere seltsis valmis vastava avalduse, et taoline intsident ja vastik olukord jääksid viimaseks. Lõpp hea, kõik hea…

Sellele emotsionaalsele kirjeldusele lisan mõne konkreetse küsimuse: 1. Kas ja kuidas on korraldatud planeeritud ajujahi piirkonda jäänud perede teavitamine? 2. Kes vastutab antud juhul võimalike tekitatud kahjude (hobuste vigastused, jooksma pääsenud hobuste trambitud naabrimehe viljapõld, ohtlikud intsidendid maanteel jms) eest?

Jahimeeste suhtumine oma tegemistesse võiks siiski olla nii inimesi kui ka kodu- ja metsloomi austav.

Halliki Hanso
Pöide valla elanik


KOMMENTAAR

Ilmo Torn 
Saarte jahimeeste seltsi tegevdirektor:

Saarte jahimeeste selts leiab, et käesoleval juhul on tegemist suures osas ilukirjandusliku teosega.

Olles vestelnud asjasse puutuvate jahimeestega, selgus, et jahti tõesti peeti ja jahimehed kasutasid jahikohtadele minemiseks külavaheteed.

Hobuste olemasolu teega piirnevas koplis oli neile teada ja ulukid aeti just koplist eemale. Jahimeestest oleks kindlasti olnud mõistlik kodanikule toimuvat rahulikult selgitada ja arusaamatus kohapeal ära lahendada. Meile teadaolevalt on seda tänaseks ka tehtud.

Selliseid juhtumeid on varemgi ette tulnud ja nende vältimiseks on parim lahendus suhtlemine kodanikega, selgitada toimuvat ja leida ühine keel.

Samuti on mõistlik planeerida tegevust selliselt, et kaaskodanikke võimalikult vähe häirida.

Print Friendly, PDF & Email