Üle-eestiline torm puudulikest andmetest ja sõnast “islam”

Sügis on uudistevaene aeg – õeksed Sõnajalad ei paku enam huvi ja torm on ka raugenud. Kui parasjagu midagi huvitavat toimumas ei ole, miks mitte veidi elevust pakkuda võlusõnaga “islam”. See toimib alati. Lisaks veel natuke klatši tasemel infot ja valestimõistmisi ja juba jätkubki eestlastel juttu kauemaks.

Juttu on jätkunud lausa nii kauaks, et minu paar viimast päeva on kulunud mulle täiesti tundmatute inimeste meilidele vastamiseks. Kuna sasipundar vajab lahtiharutamist ja väärinfo selgitamist, lisan siia kõige tüüpilisemat laadi kirja ja vastuse. Loodan, et see selgitab mõndagi ja suudab ehk mõnelegi kallile kaasmaalasele südamerahu tagasi tuua.

Tere.

Lugesin tänast artiklit ja pidin imestusest pikali kukkuma. Nagu artiklist aru sain, oli Teie loengu üheks põhjuseks see, et Teie lapsed käivad lasteaias ja neil on teatavate islami traditsioonide täitmisega probleeme? Mis mind aga sealjuures kõige rohkem hämmastas, oli see, et need lapsed on veel alla 7 aasta vanused, seega ei ole nad veel ei 16-aastased ega ka täisealised ja Teie olete nad juba usuliselt paika pannud. Kas ei peaks usk siiski olema iga inimese isikliku veendumuse ja sisemise kaemuse leidmise tagajärjel tehtud valik? Ehk usk ei ole mitte see, kas süüa siga või mitte, vaid usk on vähe enam kui toiduained menüüs, ning on inimese moraalsete tõekspidamiste valik?

Ei saa ma teist, moslemitest aru. Kui sealiha ei sobi, on alati võimalik riiki vahetada. Aga laste eest otsustamine usu küsimustes on haige. Ma tahaks kohe väga teada, mida Te neile kodus põhjenduseks ütlete, et nad lasteaiasööki ei tohi süüa.

Ja minu vastus:

Kui pidite imestusest pikali kukkuma, siis ilmselt see artikkel täitis oma eesmärki. Eesmärgi seadja ja artikli kirjutaja ei olnud kahjuks mina, ja ajalehtedele ilmselgelt sobib väga, kui nende artiklid kõmu tekitavad. Kuna te juba minu poole pöördusite, püüan asju veidi selgitada.

Loengu põhjuseks ei olnud see, et minu lapsed seal lasteaias käivad. Õpetajad peavad teatavasti alati end täiendama ja koolitama ning seega on igasugused täienduskoolitused alati teretulnud. Praegusel majanduslikult raskel ajal on eriti teretulnud, kui lektor on kusagilt lähedalt võtta, et talle ei peaks tasuma transpordikulusid.

Nimetatud loeng on koostatud artikli põhjal, mille tellija oli paar aastat tagasi Tartu ülikooli õpetajate täienduskoolituskeskus. Neil nimelt on üks tore veebileht www.teretere.eu (mida toetavad ka haridus- ja teadusministeerium ning integratsiooni ja migratsiooni sihtasutus), mis on abiks õpetajatele erinevatest kultuuridest ja uskudest laste paremaks mõistmiseks ja oma klassi või rühma integreerimiseks.

Kui mulle esitati pakkumine see artikkel koostada, viisin ma (nii Eestis kui ka välismaal elavate) Eesti moslemite seas läbi ulatusliku uurimuse selle kohta, milliseid probleeme on neil oma usu või kultuuri tõttu lasteaias või koolis lastega ette tulnud. Artikkel ja loeng on kokkuvõte selle uurimuse tulemustest ja mitte minu isiklik arvamus või sõrmevibutus minu laste lasteaia pedagoogidele, kellega on koostöö ja üksteise mõistmine olnud alati suurepärane. Seega ei esine ma antud kontekstis lasteaias loengut andes mitte kui lapsevanem, vaid kui Pariisi ülikooli (Sorbonne 4) lõpetanud arabist ja islamoloog.

Leian, et ka tänapäevases Eestis, mille usu- ja kultuurikirevus järjest kasvab, on pedagoogidel kasulik end taolistes küsimustes kurssi viia, et vältida igasuguseid konflikte ja probleeme. Konfliktide ja probleemide vältimise all ei pea ma sugugi silmas seda, et pedagoogid peaksid lubama teistest uskudest või kultuuridest lastel ja vanematel teha, mis iganes neil pähe tuleb, vaid et nad oleksid kursis selliste punktidega, mis erineva kultuuritaustaga laste puhul võivad olla n-ö valulised.

Samas on oluline neid ka kurssi viia selliste teemadega, mis tegelikult ei tohiks islami usuga seoses üldse problemaatilised olla, aga mida inimesed võivad lihtsalt ära kasutama hakata, et lihtsamini läbi ajada. Õpetajana leian, et taolisi loenguid võiks olla palju rohkem, et pedagoogid tunneksid end kindlamalt, kui peavad klassi või rühma ees kokku puutuma erinevatest usunditest ja kultuuridest lastega, kuid ka lastega, kes on väga erinevast sotsiaalsest miljööst, mitmekeelsed, kel on tugevad lapsepõlvetraumad jne. Lisateadmised neis valdkondades aitavad tugevalt kaasa õpetaja töö hõlbustamisele ja parendamisele.

Minu lastega ei ole lasteaias olnud mingeid probleeme. Ka kuulavad nad samamoodi kui teised lapsed õpetajate lugusid Eesti tähtpäevadest ja pühadest, saavad detsembris päkapikkudelt kommi ja võtavad vastu jõulupaki.
Rühma õpetajad kinnitavad, et nad ei ole kordagi teinud teistsuguse toidu söömisest probleemi. Saarte Hääle artikli autorid ei ole nõus oma allikat avaldama, seega ei ole võimalik kontrollida, kust pärinevad valed andmed minu laste söömistavade kohta. Nad söövad enamjaolt sama toitu mis teised, erandiks on tõesti sealiha.

Paraku ei puutu see, kuidas mina oma lapsi kasvatan, antud loengusse ega üldsusesse. See on minu isiklik valik. Mina ei käi kellegi käest küsimas, kas nad lubavad oma lastel süüa krõpse või mängida arvutimänge. Iga vanem kasvatab oma lapsi oma parima arusaama järgi ja seda ei peeta mitte pealesurumiseks, vaid vanemate isiklikuks valikuks. Me kõik kasvatame lapsi nii, nagu me kõige paremaks peame, ja siis, kui nad on saanud täiskasvanuks, teevad nad oma valiku – kas jätkata vanemate juhendatud teel või valida midagi muud; kas võtta jõuluajal kodus vastu jõuluvana või põrutada sõpradega Kanaaridele pidutsema.

Väga vähe on selliseid vanemaid, kes lubavad lastel algusest peale kõike ise otsustada või tutvustavad lastele kõiki maailma usundeid ja kultuure, et laps saaks nende hulgast valida. Vanem teeb ikkagi ise valiku ja kasvatab ka oma lapsi vastavalt oma parimale arusaamisele.

Ma ei näe põhjust, miks peaksin Eestist minema kolima lihtsalt seetõttu, et ma sealiha ei söö. Meil ei ole põhiseaduse ega ühegi muu seadusega kehtestatud sealiha söömise kohustust. On inimesi, kes ei söö sealiha, teised on taimetoitlased ega söö üldse liha, kolmandad ei söö tomateid, neljandad õunu jne. Me ei ela õnneks mingis Suurimas Sigade Sööjate Riigis, seega sel põhjusel ei ole vaja kellelgi kuhugi kolida.

Kätlin Hommik-Mrabte
araabia filoloog, islamoloog