Üks meie seast: Ränduri uudishimu

Huvitav, et aeg kulgeb lainetena. Jah, kiire vaheldub rahulikuga, pingeline muretuga… Kuid tundub, et ka sügavate vestluste jaoks on oma “lained”. Mõnel perioodil tuleb neid ette iga päev, samas kui teised järjestikused päevad kaovad tühja-tähja arutamiseks.

Eelmisel nädalal loksus minust üle see tuumakate kõneluste “laine”. Nägin päris juhuslikult inimesi, keda pole aastaid näinud. Sattusin justkui kogemata vestlema nendega, kellega muidu tänaval vaid teretan. Kuid oli ka kõnelusi päris võõrastega – nende seas ühe kogenud rännumehega, kel pool maailma läbi käidud.

Mul vedas, sest tohtisin küsida, palju hing ihkas. Kuulasin põnevaid lugusid maadest, kuhu tahaks ka ise sattuda, ja seiklustest, mis teelisel ette tulnud. Mõndagi oli see inimene oma rännakute ajal selgeks mõelnud. Ning üks mõte, mida ta kordas, oli iseenesest väga lihtne: mida rohkem sa avastad, seda rohkem tahad avastada.

Sest iga uus kogemus-elamus tekitab uudishimuliku küsimuse: aga veel? Imetled hingematvat vaadet mäetipust – ja tunned, et tahad elus kogeda veel samasugust ilu. Jälgid, kuidas inimesed mõnes muus riigis oma elu elavad – ja mõtled, kas tuleb veel võimalusi olla kõrvalvaataja, kes oma peas kõrvutab kõike koduga ja võrdleb, mis on sarnane, mis erinev. Maitsed mõnd rooga, mida varem pole proovinud – see kas maitseb või ei maitse, aga milline on võimalus, et võiksid seda elu jooksul veel proovida?

Väga paljud inimesed ei mõtle sedaviisi, väitsin ettevaatlikult vastu. Paljud ei kipu end sättima olukordadesse, kus nad pole varem olnud – sest mine sa tea, äkki ei meeldi? Paljud ei torma esimesel võimalusel kodust kaugele – sest koduski on ju palju armsat, tuhat tööd ning hea õhtul jalad tuttavale diivanile visata.

Jah, nõustus mu uus tuttav, kõik pole ühe vitsaga löödud. Kuid jõudis jällegi mõttelõngaga sinnamaale, et süües kasvab isu. Kui tuttavaks tahad saada maailmaga, kuhu sul on olnud õnn sattuda? Kas su uudishimu piirdub sellega, mis on su käeulatuses, või mõtiskled sellestki, millest oled võib-olla vaid kuulnud? Kui suur maailm sulle tundub – kas hoomamatu või suisa pisike? Rändamine oli seda inimest muutnud, teda kasvatanud-kujundanud. Ta ei kiirustanud andma hinnanguid ja oskas huvitavalt võrrelda – ning hea oli teda kuulata.

Valikuid, mille järgi inimesi rühmadesse jagada, on lõputu arv. Lihtne oleks öelda, et see inimene oli sisukas, sest tal oli võimalusi reisida. Kuid selleks, et maailma avastada, ei pea ju tingimata kaugele rändama?

Usun, et märgusõna on “uudishimu”. See ilmakodanik huvitus, kuidas mujal elatakse, ning tahtis seda oma silmaga näha. Kuid uudishimu võib ju tunda ka mõne teema, valdkonna või üldisemalt – ELU vastu. Mida aeg edasi, seda rohkem otsin selliste inimeste seltsi, kes küsivad uudishimulikke küsimusi: sest isegi siis, kui nende mõtetega mitte nõustuda, saab säärastest vestlustest tavaliselt uusi teadmisi või vaatenurki. Ning maailm tundubki grammi võrra pisem. Veidi tuttavam ja selgem.

Print Friendly, PDF & Email