Prestiižse preemia prestiižitu minevik?

Prestiižse preemia prestiižitu minevik

NOBELI PREEMIATE JAGUNEMINE RIIGITI: Mida tumedam värvitoon, seda rohkem on sellest riigist pärit Nobeli preemia laureaate. Nagu eeldada võis, on kõige rohkem laureaate ingliskeelsetest maadest, eelkõige Ameerika Ühendriikidest ja Suurbritanniast, kuid ka Saksamaalt. Halli värviga tähistatud riigid (nende seas on kahjuks ka Eesti) pole maailmale andnud ühtegi Nobeli laureaati. Foto: internet

Oktoobri esimesel nädalal avalikustatakse traditsiooniliselt maailma ühe ihaldatuma autasu, Nobeli preemia laureaadid. Nobeli preemia autoriteetsus kahtlusi ei tekita. Selle enam kui sajandi pikkune ajalugu on aga väga vastuoluline ja skandaalidega pikitud.

Võib oletada, et vähegi koolis käinud inimestele on Nobeli preemia tekkelugu hästi teada. Rootsi tööstur Alfred Nobel märkis oma testamenti 1895. aastal, et suurem osa tema pärandist tuleb kasutada fondi loomiseks, millest igal aastal makstakse välja viis rahalist preemiat neile, kes “on aasta jooksul inimkonnale kõige enam kasu toonud”. Preemiad olid füüsika, keemia, füsioloogia ja meditsiini, kirjanduse ja rahu kaitsmise alal. Esimesed preemiad anti välja 1901. aastal. 1969. aastal lisandus veel majanduspreemia.

Tänapäeval omab Nobeli preemia sellist autoriteeti, et sageli kasutatakse seda nimetust ka teiste preemiate juures. Näiteks nimetavad matemaatikud Fieldsi medalit mitteametlikult Nobeli matemaatikapreemiaks. Möödunud aastal fundamentaalse füüsika valdkonnas asutatud Milneri preemiat kutsutakse teadusringkondades “Vene Nobeli preemiaks”.

Iisraelis väljaantav Wolfi preemia olevat teadlaste jaoks tähtsuselt teine ja seepärast kutsutakse seda eel-Nobeli preemiaks. USA-s välja antav Ig Nobeli preemia on aga päris Nobeli omapärane paroodia. See antakse inimestele, kes on kaaskodanikke aasta jooksul millegagi heas mõttes üllatanud ja nad alguses naerma ajanud, seejärel aga meie elu absurdsuse üle järele mõtlema pannud.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email