Suure väina sild kui prohvet Maltsveti valge laev (8)

Suure väina sild kui prohvet Maltsveti valge laevPaari aasta pärast võib öelda, et püsiühenduse rajamist mandri ja Muhumaa vahele on arutatud juba terve põlvkonna sirgumise jagu aega. Ja me saamegi seda siis öelda, sest nagu teada, on valitsus saatnud selle teema Saare maavalitsusse planeerimisele ehk bürokraatiaveski kivide vahele jahvatamisele. Need kivid jahvatavad aeglaselt. Paar aastat vähemalt, kui mitte rohkem.

Iseendale konkurendiks

Seda kõike ajal, mil riigivalitsejate teod ja suunad viitavad üsna selgelt hoopiski asjaolule, et paljude jaoks jääbki sild vaid helesiniseks unistuseks. Võtame kas või majandusminister Juhan Partsi väljaütlemised Saarte Häälele antud intervjuus, kus ta tõdes, et laevaliiklus on läinud nii heaks ja seetõttu on jäänud vaiksemaks ka sillapooldajate hääled. Või tema tõdemus, et kui palju siis neid inimesi ikka on, kes öösel üle väina tahavad sõita.

On üsna raske uskuda, et valitsus, mis soovib hakata ise Väinamerel laevaliiklust korraldama, tahaks ja lubaks selle kõrvale ka silda. Majanduslikult pole ju eriti kasumlik idee osta buss ja panna bussiliiniga paralleelselt käima lennuliin, kui sul reisijaid on vaid bussitäie jagu. Arusaadav, et valikut peaks olema. Kui aga mõlemad ärid seetõttu kahjumiga töötavad, pole asjal nagu mõtet.

Teisalt, paned käima ainult bussi, millele riik toetust maksab. Riik ehitab naabrimehele ka lennuvälja, kuid lennureise ei toeta. Raske uskuda, et naabrimees oma kalli piletiga bussireisidele konkurentsi suudab pakkuda. Ja kas seda lennukit üldse vaja on?

Kui ajas põlvkonna jagu tagasi vaadata, oli sillateema algatamine igati õigustatud. 1997. aastal liikusid Väinamerel veel tankipraamid, millest enamik on tänaseks naelavabrikusse saadetud. Korraliku purjetamisilmaga seisid need juba kai ääres ning vähemalt paar tundi järjekorda emmas-kummas sadamas oleks võinud GPS-vidinatesse sama hästi kui sisse kirjutada.

Siis tulid paremad laevad ning nüüd on need juba täitsa head. Sellised, mis sõidavad ka tuulisema ilmaga ning mille ülesõiduajal jõuad sa vaevalt ühe korraliku kohvipausi teha. Järjekorradki on vaid siis, kui mandrirahvas mingi ürituse tõttu suurema palverännaku ette võtab. Kes mäletab, siis viimati seiskus Muhu ja mandri vahel laevaliiklus veidi vähem kui kaks aastat tagasi. Süüdlaseks oli torm nimega Friedhelm, mis liikus iiliti kiirusega 30 meetrit sekundis.

Vaatamata kõigele on püsiühendusel nii pooldajaid kui ka vastaseid. On ka neid, kellel on täiesti ükskõik. Nagu elus ikka.

Vaevalt et silla ehitamine või mitteehitamine rahva tahtest sõltub. Rahvas on valinud valitsejad ning nemad ongi rahva hääl. Selline on poliitiliselt korrektne väide. Reaalsuses see aga ei tööta. Paraku on nii, et poliitikute ja rahva kontakt toimib viimasel ajal vaid valimiskampaaniate aegu ning hilisematel “kohtumistel valijatega”. See on muidugi üldistus, kõiki poliitikuid ühe puuga lüüa ei saa.

Kuid miks ikkagi astub valitsus ühe jalaga marsisammu, samal ajal kui teise jala kinganinaga põrandale vaid ringe ja kriipse joonistab? Sellest võib veel aru saada, et valitsus tahab saada kontrolli laevaliikluse üle. Iseasi, kuidas see välja kukub ja kas rehkenduse tulemus on see, mida loodeti.

Sillateema on samas kui viimase aja moe musternäidis. On ju mitmed arvamusliidrid tõdenud, et Eestis on peavooluks kujunenud tühjad arutelud ja kummivenitamine. Tagumikutunde tehes tühja loba põhjal Exceli tabelite koostamine ja nende muutmiste muutmine on pigem reegel kui erand.

Kui küsida inimeste käest, mis neile sillateemaga alates 1996. aastast seostub, võib üsna suure tõenäosusega saada vastuseks sellised märksõnad nagu “uuring”, “planeerimine”, “arutelu”, “venitamine”, “raiskamine”. Ja nii ei rohkem ega vähem kui juba 17 aastat.

Sillauuringutele kulunud rahasummade üleskirjutamiseks mõeldud tabel peab juba õite suur olema. 2 miljoni euro tabelisse mahutamiseks peab see ikka üks üsna suur tabel olema.

Lihtsalt häältemagnet

Kogu saladusevõti seisab tegelikult paaris-kolmes reas, mis on kirjas “Erakonna Isamaa ja Res Publica Liit ning Eesti Reformierakonna valitsusliidu programmis”, kuhu kaks ja pool aastat tagasi pandi kirja pidepunktid, mida järgneva nelja aasta jooksul riigijuhtimisel silmas peetakse. Sisuliselt ei tähenda see paber midagi ega kohusta kedagi millekski. Umbes nagu üks tavaline arengukava, milletaolisi toodetakse ametkondades suurema kiirusega, kui Eesti riigis lapsi sünnib. Sinna kuhjatakse kokku soovunelmaid ja lubadusi. Seepärast on sealsed read kirjutatud peaasjalikult vormis, mille täitmist saab vaadata mitme eri nurga alt. Siis saab nelja aasta pärast ju ristikesed kokku lugeda ja öelda, et me olime tublid.

Selle dokumendi alajaotuses “Transport” on kirjas selline lubadus: “Jätkame Saaremaa püsiühenduse rajamist.” Just nimelt “jätkame”. Seda praegu tehaksegi. Jätkatakse rajamist, suunates see plaan järjekordselt paariks aastaks ringlema. Jätkamist sai valijatele lubatud, kolme veretilgaga kinnitatud ja hoidku jumal selle eest, kui nelja aasta pärast tuleb keegi ütlema, et ei jätkanud.

Ei usu, et leidub erakonda, mis julgeb riigikogu valimiste eel või pärast neid öelda: “Saaremaa püsiühendust ei tule! Punkt.” Kes jõuab neid tuhandeid hääli kokku lugeda, mis selle lause pärast kaotsi läheksid? On ju püsiühenduse hääleõiguslike pooldajate arv märkimisväärne.

Viimase, vaid 7000 eurot maksnud uuringu kohaselt toetab sillamõtet 64% püsielanikest. Et see arv kogu aeg väheneb ja laevaliiklusega rahulolijate protsent kiirelt tõuseb, ei paista otsustajatel sillaunistust peast pühkivat.

Kui nüüd pärast 17 aastat öelda, et vabandage väga, kahjuks ikka ei mängi välja… Pole ka ju vale väide, et seda kõike tehakse tuleviku nimel. Juhuks, kui rahalaev kuskilt saabub – siis on kõik juba selge ja võib kohe silla püsti lükata. Seda aga võib oodata samamoodi nagu rahvas Lasnamäe veerul prohvet Maltsveti lubatud valget laeva ootas.

Tahaksin öelda, et sellise käitumise korral on tegemist valetamisega. Tehniliselt tegelikult pole. Püsiühenduse rajamist ju jätkatakse. Nimetagem seda siis populismiks. Valimisi aga populismita ei võida ning populaarne olla ei saa. Ja ärgem imestagem, kui järgmistel valimistel loeme taas erakondade programmidest, kuidas jätkatakse püsiühenduse rajamist. Jätkatakse, jätkatakse, jätkatakse…

Print Friendly, PDF & Email