Tõrksa taltsutamine ehk kuidas tigedast Tikrist sai Kalli (2)

tõrksa taltsutamineKalli on kassipreili, kellel pole kunagi olnud kodu. Kodu seda sõna otseses mõttes. Kodu, kus oleksid diivanid ja pehmed padjad, millel põõnutada. Kodu, kus oleks soe ja toidukausid kogu aeg täidetud. Kodu, kus pererahvas piiramatult armastust ja paisid jagaks. Kodu, kus oleks mõnus ja turvaline olla.

Kalli koos venna Musiga elasid puudekuuris. Kuuris, kus oli küll katus pea kohal, kuid kus oli külm ja trööstitu. Kiisulapsed olid rahul, sest nad ei osanud paremat tahtagi. Neil oli koht, kus olla ja oma inimene, kes neid toitis.
Inimene ei teadnud, kuidas kassid sinna kuuri sattusid või kes nende ema on. Kahtlused-kõhklused küll olid, aga tõestada ei saanud midagi. Vend Musi oli kassilastest julgem, kuid päris lähedale ei lubanud nad mitte kedagi.

Turvakoduga võeti ühendust siis, kui selgus, et toitja peab ära kolima ja kiisud jääksid täiesti ilma hooleks. See oli veebruari lõpus.

1. märtsil olid mõlemad kassid juba meie hoole all, mõlemad pelglikud ja trotsi täis, kui mitte öelda – metsikud. Nii kaua oli kõik kena, kui kassid puuris olid. Siis sai neid inimkäega harjutada ja pai teha.
Hoiukodu aga tegi sellise vea, et lasi kiisulapsed korterisse lahti ja nii algas nende voodialune elu.

Kuna Musi oli kassikestest julgem ja seltsis hoiukodu enda kassiga, siis oli tema saatus otsustatud – pisikesest hurmur-Musist, imeilusate silmadega kassipoisist, sai hoiukodu päriskass. Pisike ilvese välimusega Tikri-Kalli läks aga peale karantiiniaja möödumist Kassikodusse, kus esialgu ei julgenud mitte keegi teda puutuda – käpad ja hambad lasti kohe käiku nende peal, kes oma naiivsuses arvasid, et Kallile saab pai teha.

Kummalisel kombel kartis Kalli palja käe pai. Millest selline kiiks, seda ei mõistnud keegi.

Esimese kuu veetis Kalli kõige varjatumas pesas teiste omasuguste selja taga susisedes ja turtsudes. Õnneks oli meie vabatahtlike hulgas neid, kellele see pisike ilveseplika hinge läks ja kes kriibitud-komposteeritud kätest hoolimata üritasid teda inimesega harjutada. Kalli omapäraselt ülbe näoke suutis ära võluda nii mõnegi meesterahva, kes muidu kassidest midagi ei arvanud ja oma naiste „kassihobi” ei mõistnud.

Vana tõde on see, et visadus viib sihile ja see tõde peab Kalli puhul 100% paika. 5 kuud visadust, jonni ja armastust muutsid Tikrikese kassiks, kes praeguseks naudib täiega pai ja inimese lähedust. Kalli ei istu enam ammu varjatud pesas, oh ei. Kalli on esimene, kes tuleb ise pai norima ja siis käib ta inimese järel kui koerakutsikas. Talle pai tehes on vahva vaadata, kuidas Kalli suunurgad naeratusest ülespoole tõusevad.

Kassikodu kirjutamata reegliks on kujunenud see, et need kassid, kes tulijale ukse peale vastu jooksevad, saavad esmajärjekorras koju. Nii läks Kita ja Kustiga, Valentini ja Messiga. Praegu on Kalli see, kes uksel tulijaid ootab ja see on ometi hea enne.

Ärge laske Kallil kaua oodata, ta on väärt head kodu ja palju paisid. Tema muutumine on olnud uskumatu ja seda peate te oma silmaga nägema.

Kalli on steriliseertud, kiibistatud, vaktsineeritud ja saanud parasiiditõrje.

Liivakasti kasutab eeskujulikult ja toiduga ei pirtsuta. Tulge Kallile Kassikodusse külla!

Helistage 5163483. Kalli ootab teid!

Print Friendly, PDF & Email