1. oktoobrist ei ole Margit Tätte enam Vilsandi saarevaht. Tätte sõnul sai ühe ameti aeg lihtsalt ümber ja sai tehtud otsus loobuda. Vilsandi saarele jääb ta aga kindlasti.
Kihelkonna vallavanem Raimu Aardam ütles, et Margit Tätte on tahtnud juba varemgi saarevahi ametist loobuda. Siis pani vallavalitsus ette, et ta natuke veel ootaks, kuni ameti saaks üle võtta Avo Piisk, kes on üks vähestest saarel aastaringselt elavatest inimestest.
“Me tegime ka maavanemale sellise ettepaneku,” sõnas Aardam. Kas Piisk ka ametisse nimetatakse, veel otsustatud ei ole.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Litsid mehed need saare mehed.
Avo Piisk on just see õige mees selles saarevahi ametis. Teised on senini olnud vaid tühi tuul väljal.
Tuul end väljal kogub täis
ehk tühjana ta veest vaid näis
mis säga väljatuulest teab,
kas end ta ilmatargaks peab?
Säga kõiki tuuli teab,
neist mõned pahad, mõned head.
Mõned tuuled väljal ulgvad,
mõned endid metsa sulgvad.
Mõned tuuled vihma toovad,
mõned tuultepesi koovad.
Mõned tuuled toovad sooja,
mõned viivad päikse looja.
On mõned tuuled rahva peas,
on vilsandlane nende seas.
Kuid vingem neist on kõhutuul,
see justkui äike suvekuul.
Ka vesipüksi teeb me tuul,
tal palju rammu, jõud on suur.
Toob Vilsandile rajuilma,
see võtab rahval veegi silma.
Mõllab torm ja pillub prahti,
lükkab ümber, kaksab lahti.
Karvu, lehti, ehmaid, juukseid,
viisijuppe, nutunuukseid.
Kõrraks näitab õhus kõike,
korraks annab läbilõike.
Väsinuna jääb siis vaikseks,
tolm ja terad poevad paikseks.
LUULE OLLA TÖÖ PLUSS ANNE-TÜHJA,
AINULT TUULEKANNE!!!
Eh tühja, sägast, tuultemeest!
Ta sõnab mudavete seest.
On vees ka jooksud , hoovused,
säält napsab säga loomused.
Ma vetesügavustes elan,
sääl ööd ja päevad ringi kolan.
Ma mudamülkais jahti pean
ja ennast sinna tuttu sean.
Need hoovused mind suurt ei koti,
ma loomused saan mujalt potti.
Ma vahel külastan ka piiska
ning hiljem lasen veidi niiska.
Nii möödub minu elu meres,
sääl suures kalarikkas peres.
Siin kohata võib lesta,
sest kalast võin ma palju vesta.
Kuid kahjuks on me elud ohus,
sest kalakaitse pole tõhus.
Ei siia enam õnne triivi,
sest Putin tegi Nord Streami.
Nüüd gaasitrassid pandud merre,
neist imbub mürke meie verre.
Meist saavad peagi vaid mutandid,
ning kodanikest spekulandid.
Äärmiselt lahedad haikud kõik siin.
Oh kuram, säga, vaat kus naks,
sul suureks paisund gaasi „laks“.
Äi mudamülkad sind äi päästa
kui sa end ise laksust p`säästa.
Äi kalakaitse putind pea,
eks iga merehulgus tea!
Sest triivi kindlalt vooluvette,
see pühib verest gaasisette.
Äi nüüd jäägi muud mul üle,
kui võtta oma piip ning vile
ja tuleb asuda mul teele,
mis viiks mind sügavale veele.
Veele, kus ei ole saasta,
kus gaasimullid meid ei laasta,
veele, mis on hästi puhas,
veele, mis on kauges kohas.
Seks ujuma pean vooluvette,
et võtta teekond pikk nüüd ette,
et pääseksin siit solgiaugust
ning peadsest gaasitrassipaugust.
Mu sõbrad head, kes maha jääte,
te raskeid aegu siin veel näete,
ei tahaks olla teie nahas,
ses reostund meres, haisvas, pahas.
Ma juba homme ujun ära,
ees ootab mind korallisära,
mind ootamas on Taani väinad
ja võimalik, et mõned säinad.
Säält suuna võtan lõunakaarde
ning põikan sisse mõnda saarde,
need ilmselt on Kanaari saared,
et poleks teel mul pikad kaared.
Nii peagi jõuan Lõunamerre,
säält adreliini saan ma verre,
sääl õnnelikuks mina saan
ja minuga on asi klaar.