Lastest, koertest ja koertest lastest

Lastest koertest ja koertest lastestAlanud septembrikuu täitis lasteaiad ja koolid lastega. Päev-päevalt võimsamalt tuure koguv õppetegevus on tekitanud arvestatava kohustuste jada nii lastele kui ka nende vanematele. Kodused ülesanded, trennid, huvitegevused jms vallutavad kooli- või lasteaiapäevast üle jäänud vaba aja, mida veel mõni aeg tagasi, suvel, oli palju. Enam pole mõistlik poole ööni üleval olla – peab ju vara tõusma ning harjuma igapäevaste rutiinsete toimetustega, mida tegelikult teha ei tahaks.

Heameel on aga tõdeda, et erinevalt põhjanaabritest ei alga meil kool pihta juba pooles augustis. Kui meie, täiskasvanudki, tahaksime veel olla selles ääretult soojas suves, mis siis rääkida lastest, kel mõtted õppimise juurde veel “ümber nurga ja kaarega” käivad. Üks mu hea tuttav rääkis, kuidas ta juhtus kuulma algklassis käiva poja ohkamist teise koolipäeva õhtul oma toas: “Armas jumal, tee nii, et homseks midagi õppida ei oleks!”

Usun, et sarnaselt mõtlevad ka paljud pereemad – et nende pere kõige pisemad vaatamata kiirele elukorraldusele ikka rõõmsatujulistena vastu peaksid, terved püsiksid ja kõikvõimalikest viirustest-haigustest puutumata jääksid. Haiguslehele ja töölt puudumisele, logistikale kes-kelle järele-vaatab ja ravimitele kuluvale rahale vaevalt ükski lapsevanem veel mõelda tahaks. Seega tuleb uue elurütmiga kohaneda tasa ja targu, lapsi praegu, õppeaasta algul võimalusel säästes ja mitte üle koormates.

Koerad on popim teema

Aeg-ajalt tundub mulle, et lastest räägitaksegi kõige enam kahel korral aastas: uue kooliaasta alguses ja jõulude ajal. Usun, et kõigis inimestes tekitab nostalgilise tunde 1. september pidulikes riietes laste ja lilledega. Samuti ei jäta kedagi külmaks lastega seotud jõuluaskeldused, olgu need siis öised päkapikusussi täitmised või kingituste avamised. Selliseid armsaid ja südantsoojendavaid lastega seotud teemasid kajastavad kõikvõimalikud meediakanalid hulgaliselt.

Igapäevaselt räägitakse ja kirjutatakse aga hoopis rohkem koertest. Just nimelt nendest, inimese lemmikutest, võib mis tahes päevalehest lugeda pea iga nädal.

On südamlikke lugusid, kuidas koerad aitavad leevendada üksindust ja isegi haigusi ravida. Samas leidub hoopis rohkem negatiivseid kirjutisi: näiteks on koer jälle rünnanud inimest, koeraomanik seda aga abitult pealt vaadanud.

Siinkohal meenuvad tuntud koerakoolitaja Urve Lageda meedias välja öeldud mõtted, et koera tuleb õpetada sotsiaalses ruumis käituma ja koolitada ta selliseks, et ta oleks ühiskondlikus suhtlusruumis teistele ohutu.
Hämmastavalt tabav on tema näide, et lapse seitsmeaastaseks saamisel paneb iga lapsevanem lapse enesestmõistetavalt kooli, et see saaks targemaks, aga kutsika võtnud inimene koera koolitamist enesestmõistetavaks ei pea.
Näen koeraomanikuna iga päev meie linnaruumis omapäi hulkuvaid koeri, kes ajavad hirmu nahka paljudele inimestele, eriti lastele. Ometi on nendelgi koertel peremehed.

Õnneks pole meie linn koerarünnakute poolest tuntud, kuid neid koeraomanikke, kes oma looma järelt ei korista, meil paraku jätkub. On tekkinud lausa uus trend – koeraomanik jalutab oma lemmikuga, õhuke kilekott demonstratiivselt käe otsas, ent koera hädategemise järel ei sirutu käsi kotiga sugugi maapinna poole, vaid kõnnitakse püstipäi edasi.

Sellele vaatamata leian, et loomi armastavad linnainimesed peaksid ikkagi koju koera võtma, kuid unustada ei tohi, et koera kasvatamisel kehtivad samad põhimõtted, mis lapse kasvatamisel – hoolitsus ja õpetus, järjekindlus ja kannatlikkus ning ikka läbi armastuse.

Kust jookseb piir?

Laste ja koerte puhul on sarnane ka see, et mõlemad on oma olemuselt vallatud – nii noored koerad kui ka väikesed lapsed. Kunagi nõukogude ajal oli lapsekasvatuses kasutusel selline väljend nagu “koer laps”. Eriti kasutati seda poiste puhul: “Küll sina oled ikka koer poiss!” Mõeldi selle all selliseid jõmpsikaid, kes tegid väikseid vempusid ja vallatusi. Ka tuntud luuletaja Ott Arderi luulekogu pealkiri on “Koer poiss” ning luuletused selles vallatud ja lustakad. Neist arvestatav osa kuulub lasteluule kullafondi ning on nauditav lugemine nii suurtele kui ka väikestele.

Samuti teab mitu põlvkonda väljendit “koerust tegema” – koerus ei olnud aga nii suur pahategu, et selle eest pidanuks karmi karistuse saama. Tegemist kippus olema humoorikate seikade ja lõbusalt lõppevate vahejuhtumitega nagu näiteks Oskar Lutsu “Kevadest” tuntud Tootsi tegemised ja koolilaste naljad oma õpetajatele.

Täiskasvanud selliseid väljendeid nagu “koer laps” ja “koerust tegema” enam küll ei kasuta, ent ka praegused lapsed on vallatud. Vahe on aga selles, et vallatuse piiridest saadakse nüüdseks aru sootuks erinevalt.

Kuna nõukogude ajal valitsenud ühtset “sõnakuuleliku lapse kasvatamise teooriat” enam ei kasutata, kasvatatakse lapsi peredes väga paljude erinevate kasvatusmeetodite järgi. Levinud on nii kõikvõimalikud alternatiivpedagoogikast, sh vabakasvatusest tuntud võtted kui ka perefoorumitest ja blogidest hangitud tarkused. Seega saadakse erinevalt aru sellestki, kuidas laps ühiskondlikus suhtlusruumis käituda tohib ja kuidas pole sünnis. Mis ühele lapsevanemale tundub normaalne ja tavaline, võib teisele paista sootuks vastupidi. Siinkohal toon vaid paar näidet sellest, kui erinevalt võivad vanemad käsitleda lapse vallatu olemise piire.

Kuressaare 450. sünnipäeva auks korraldatud kevadisel kontserdil tekkis olukord, kus väikesed isehakanud esinejad kesklinna paigaldatud lavalt kuidagi lahkuda ei tahtnud. Kontserdil laulnud Maarja-Liis Ilus oli korduvalt sunnitud paluma lastel oma seelik rahule jätta.

Või hirmuäratav seik Peterburi tsirkuse etendusel kultuurikeskuses, kus ohjeldamatud lastehordid polnud nõus lavalt lahkuma ka siis, kui toimusid etteasted teravate nugade ja klaasikildudega.

Lapsed ise ei saagi nende noorust arvestades teada, mis piirini nad tohivad oma tegudega minna. Selleks ongi lapsel vanemad, kes juhivad, suunavad, toetavad ja aitavad, kuni lapsest sirgub täiskasvanu ja tal kujunevad välja ohutunne, vastutus- ja otsustusvõime ja teised olulised oskused, et elus ise toime tulla.

Piret Kaasik
lasteaiaõpetaja, lapsevanem ja koeraomanik

Print Friendly, PDF & Email