Kes kaitseb pärandkultuuri? (6)

Sattusin Muhus Liiva poe juures olevatelt teadetetahvlitelt lugema kahte kuulutust. Neist üks andis teada, et meistrite käe all on võimalik õppida kiviaedade ladumist, ning teine teavitas võimalusest osta 50 meetrit vana kiviaeda hinnaga 17 eurot kantmeeter.

Kuigi teadaanded olid paigutatud erinevatele ja teineteisest ca 50 meetri kaugusel paiknevatele teabekandjatele, olid mõlemal teadaandel avaldatud kontaktandmed samad. Seega andis kuulutuste ülesriputaja teada, et ta ostab, müüb ja vahetab vanu kiviaedu.

Kuna olen oma erialase tegevuse ja elukoha (või lapsepõlve mängudemaa) tõttu puutunud üle kuuekümne aasta kokku ajalooliste kiviaedade kadumisega Eesti maastikupildist, siis tahaksin sel teemal mõningaid muremõtteid jagada.

Erinev eesmärk

Taoliste objektide kaardistamise käigus, mis viidi 2010. aastal läbi riigimetsa majandamise keskuse initsiatiivil ja rahalisel toel, saadi infot ligi 35 000-st meie igapäevast elukeskkonda ilmestavast varasema inimtegevuse jäljest. Nendest paljude puhul on laastamistööd teinud ajahammas ja loodus. Viimastel aastakümnetel on sellele märkimisväärselt kaasa aidanud ka inimeste majandustegevus, mis sai alguse suurmajandite aegsete põllumassiivide rajamisest, kohalike teede üha sirgemaks ja laiemaks ajamisest jms.

Omaette teema on selles reas muidugi põlevkivi ja fosforiidi avakaevandamisega kaasnenud arulage laastamistegevus. Neist esimesele pole seni suudetud päitseid pähe panna. Õnneks ei leidu Saaremaal ega Muhus kumbagi.
Küll on siin aga põldude ja kunagiste heinamaade puhastamiste käigus laotud sadu ja sadu kilomeetreid kiviaedu. Just viimased ongi sattunud tõsisesse ohtu.

Kuna kiviaedade ladumine on muutunud meie esivanemate aegsest viljelusmaade kivikoristusest ja selle käigus saadud kivide ladustamisest kiviaedadesse hoopiski teist laadi majandustegevuseks, on ka tänapäevane tulemus ajaloolisest kiviaiast kardinaalselt erinev.

Varasematel sajanditel oli eelkõige eesmärgiks aia funktsionaalsus, mis pidi tagama koduloomade kontrolli all hoidmise ja metsloomade tõrjumise. Tänasel päeval, kui vaid vähestes taludes peetakse veel pudulojuseid ning õuemaid rüüstavate metssigade vastu keegi uut kiviaeda küll rajama ei hakka, on kiviaed ennekõike ikkagi vaid esteetiline tõkend, mis pigem markeerib omandi piire.

Aia asemel “müür”

Samavõrra erinev varasemast on ka uuesti laotud või lausa uute kiviaedade väliskuju. Võrdlemisi vabakujulise ja sageli vaid maa külgetõmbe najal püsti seisnud kiviaiad on küllaltki tihti transformeerunud äärmiselt korrektset geomeetrilist kuju omavateks müürideks.

Hoopiski hull on lugu aga siis, kui tee vasakul (või paremal) küljel asuvat kiviaeda on kasutatud tee teisele küljele rajatud kiviaia “ladumiseks”. Kui ajalooliste kiviaedade puhul on kasutatud erineva suurusega kive, siis uute puhul püütakse kasutada vaid neid, millest jõud üle käib. Tulemuseks ongi tee ühele küljele väikestest kividest laotud geomeetriline müür, tee teisel küljel on aga säärase “loomeprotsessi” käigus vedelema jäetud vana kiviaia jäänus. Nagu oma naabruses Muhus näen, on ümarate graniitjate rändkivide asemel tihti kasutatud koguni varem vaid hoonete püstitamise põhimaterjaliks olnud lubjakivi ning nende vahelisi graniitkivi kilde. Kuna rohkemaks materjali ei jätkunud, on niiviisi laotud “müüri” kõrgus vaid 0,5–0,7 meetrit.

Säärase protsessi alguseks Muhu saarel oli siinse ühe tähtsama ehitusmälestise – Muhu Katariina kirikut ja muistset kalmistut ümbritseva kiviaia – hävitamine ning selle asemel joonlauaga tõmmatud moodustise tekitamine 1990-ndate aastate lõpus. Kui meie esiisade rajatud piire järgis omaaegset ebaühtlase tasasusega maapinda, siis “uustoode”, mille rajamisel kasutati ka tehnilisi abivahendeid, ulatub kohati üle inimkõrguse.

Vaid mõne südametunnistusega koguduseliikme ennastsalgav sekkumine ja muinsuskaitse ettekirjutused jätsid siinse parkimisplatsi kõrval kahe värava vahel alles jupikese meie esiisade ühistegevuse viljadest. Ehk tasuks siiski ka teiste vigadest õppida – vastasel juhul me lihtsalt hävitame oma eelkäijate pärandit!

Jaan Tamm
arhitektuuriloolane, Eesti muinsuskaitse seltsi juhatuse liige

Print Friendly, PDF & Email