Töötajate terviseedendusest tööpostil (1)

Tavapäraselt kestab tööaeg nädalas 40 tundi, pea 1/3 oma elust veedetakse töökohal. Seepärast tasub pingutada töötajate tervise, tööga rahulolu, töökvaliteedi ja ettevõtte tootlikkuse nimel.

Juba demograafilisest situatsioonist tingituna tuleb tähelepanu suunata tööealise elanikkonna töövõime püsimisele. Töötingimuste arenda­miseks tuleks kavandada koostööd ja selle ellu viimist.

Maailma Terviseorganisatsioon on 1991. aastast pööranud suurenenud tähelepanu mitmesugustele tervist-edendavatele võrgustikele (töökohad, lasteaiad, koolid, haiglad) ja leidnud, et läbi võrgustike on terviseedenduslike põhimõtete edendamine oma tulemuslikkust tõestanud. Võrgustikud võimaldavad paremini lähemale jõuda üksikisikutele, levitades neile tervisealast teavet ja muutes ümbritseva keskkonna tervislikke valikuid toetavaks.

Eestis kuulub tervistedendavate haiglate võrgustikku 24 haiglat ja töökohtade võrgustikku ca 200 ettevõtet.

Hiljaaegu õnnestus mul põhjalikumalt uurida kirjandust erinevate riikide haiglaõdede kaasatusest töökeskkonna kujundamisse ja rahulolust töötingimustega.

Nii rahvusvahelisel tasandil kui ka Eestis on tervishoiusüsteemi suur probleem personali voolavus, õdede puudus ning sellest tingitud täitmata töökohad ja õekutsest loobumine. Väidetavalt on probleemid seotud ühiskonna ja organisatsiooni muutustega, millega õdedel on raske kohaneda ja kaasa minna. Nende muutuste tõttu on muutunud ka õdede ja patsientide suhe, halvenenud õdede töökeskkond, vähenenud kogemustega õdede toetus.

Minu uurimusest selgus, et õed peavad töötasust olulisemaks töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegureid: ebapiisavast personalihulgast tingitud ülekoormust, vahetustega tööd, ebarahuldavat meeskonnatööd, haridusliku arengu ja enesetäiendamise võimaluste vähesust, oma tervise eest hoolitsemist, haiguste ennetamist tervisekontrollidest ravini jt.

Kaasamise üks peamisi lähtekohti on suurenenud rõhuasetus hindamistele, tagasisidele, osalemisele eesmärkide püstitamisel ja emotsionaalse intellekti arendamisele.

Jääb mulje, et õdedel puuduvad teadmised oma õigustest, sellest tulenevalt on ka nõrgenenud eneseusk, ütlemaks välja, mis häirib ja millised võiksid olla ettepanekud töökeskkonna muutmiseks. Väga oluliseks tuleks pidada hindamisi ja kiiret tagasiside andmist, sest see võimaldab parandada suhtluskvaliteeti ning suurendada usaldust ja mõistmist.

Olen kindel, et minu uurimust haiglaõdede tasandilt saab samastada ka teiste eluvaldkondade ettevõtmistega. Eestis on töökeskkonna arenguprioriteedid riigi tasandil välja toodud arengudokumentides ning tähelepanu on suunatud töövõimekusele ja töökeskkonna kujundamisele, tervist edendavate võrgustike loomisele.

Mulle sai selgeks, et välja on töötatud mahukad ja samas töötajaid säästvad meetmed, kuid nende elluviimiseks on vaja rohkem teadmisi ja eraldi ametnikku. Viimast aga majanduslikel kaalutlustel organisatsiooni tihti ei kaasata ja seadustest tulenevad kohustused pannakse mõnele töötajale lisaülesandeks, mis võib töökoormuse tõttu jääda vaid formaalseks paberimajanduseks kontrollide tarvis.

Mulle tundub, et kõik meie ümber on muutumas äriks, mis on orienteeritud kasumile, ja seda tihti inimeste vaevuste ja valu arvelt, jättes kõrvale teenuse osutaja.

Tervistedendavatesse võrgustikesse kuulumine ei ole ainuüksi tiitli omamine, vaid on järjepidev protsess, mis peab kaasama kogu personali ja organisatsiooniga seonduva tegevuse. Juht saab palju ära teha töökeskkonna parandamisel, kuid töötajad saavad ise olla selles osas suured abilised.

Uuri lähemalt www.terviseinfo.ee ja võrgustikku kuulumine võib saada omaette eesmärgiks.

Imbi Jäe
Saare maakonna terviseedenduse peaspetsialist
imbi.jae@saare.ee

Artikli ilmumist toetati osaliselt ESF programmi “Tervislikke valikuid toetavad meetmed 2013-2014″ vahenditest.