Lasteaeda rõõmuga või nutuga

Perele on see päev rõõmupäev, kui antakse teada võimalusest laps lasteaeda panna. Mõne aja pärast hakkab rõõmu aga varjutama mure selle pärast, kuidas laps teiste laste ja õpetajatega ära harjub.

Enne lasteaeda minekut on lapse senine elu olnud koos ema-isaga kodune ja turvaline. Nüüd on ühtäkki vaja minna uude keskkonda, võõraste laste ja täiskasvanute hulka, ja leppida sellega. Kui suured hirmud võivad lapsel olla, seda meie, täiskasvanud, ei oskagi arvata.

Ka täiskasvanuna võime tunda end ebakindlalt, kui peame minema esimest korda tundmatusse kohta ja selles olukorras üksinda toime tulema. Milline tunne meil on, kas hea või ebakindel? Kuidas laps lepib sellega, et ta lasteaeda jäetakse, on lapse ja vanema vahelise usalduse küsimus. Laps vajab kindlustunnet ja teadmist, et talle tullakse kindlasti järele. Ja järele peab lapsele tulema lubatud ajal.

Erinevatel aegadel erinevad seisukohad

Enne lasteaeda tulekut oleks vaja lasteaia ruumide ja õuealaga tutvust teha. Käia regulaarselt lasteaias mängimas, kas beebikoolis või lasteaia hoovis. Kasuks tuleb lasteaia päevakava – söögi- ja uneaegade – harjutamine kodus. Põhilised reeglid lapsele on: panen mänguasjad oma kohale, püüan ise riietuda, olen kaaslastega sõbralik. Need on esimesed sammud harjutamise teel.

Lasteaiaga harjutamise osas on erinevatel aegadel kehtinud erinevad seisukohad. On olnud aegu, mil arvati, et kõige parem on laps lasteaeda tuua ja jätta ta kohe ilma vanemata terveks päevaks lasteaeda. Mida kiiremini vanem lahkub, seda parem, sest hiljem võib vanemast lahkumine lapse jaoks stressirohkem olla.

Teised arvavad, et laps võiks lasteaias koos vanemaga olla niikaua, kuni ta vanema kohalolekut enam ei vaja. Laps loobub vabatahtlikult vanema juuresolekust, olles juba lasteaiaga harjunud. Nii võib aga juhtuda, et laps hakkab arvama, et ema-isa peavadki temaga koos lasteaias mängimas käima. Kolmandad leiavad, et hea oleks, kui vanem on esimesel nädalal kaks-kolm tundi koos lapsega ja teisel nädalal jätab ta üksinda.

Igas seisukohas on oma tõetera. Kindlaid reegleid harjutamisel ei ole, on vaid individuaalne, lapsest lähtuv lähenemine, mis sageli sõltub lapse iseloomust.

Kui laps on avatud ja julge ning on varem kodus kokku puutunud võõraste täiskasvanute ja omaealiste lastega, on tal ka kergem uute olukordadega harjuda. Ajaliselt sõltub harjumise aeg lapse kohanemisvõimest. Optimaalseks lasteaiaga harjutamise ajaks võib pidada üht kuud, kõik oleneb lapse valmisolekust lasteaeda tulla. Kui juhtub, et laps jääb haigeks, venib harjutamise aeg pikemaks.

Esimese kuu jooksul võiks jälgida, et väikese lapse päev ei veniks liiga pikaks, sest see on talle väsitav. Väsitavad on uus keskkond, uued inimesed, uus tegevus ja laste omavahelised suhted. Oleme praktikas kasutanud laste järkjärgulist lasteaeda tulekut – terve kuu jooksul liituvad igal nädalal uued lapsed. Nii sujub harjutamine rahulikumalt ja on vähem nuttu. Paratamatult nõuab harjutamise aeg vanematelt ja õpetajatelt kannatlikkust ja järjekindlust.

Oluline on kodu ja lasteaia koostöö

Olulisel kohal on kodu ja lasteaia vahelised kokkulepped. Lapsel on lihtsam harjuda, kui ta lasteaeda tulles oskab iseseisvalt süüa, riietuda ja potil käia. Kui need oskused puuduvad, siis õpitakse neid lasteaias. Seetõttu on koostöö lasteaia ja kodu vahel väga tähtis.

Harjutamise ajal tuleb vanemal lapse jaoks aega võtta, et päev algaks rahulikult, mitte kiirustades. Ühtlasi paneb harjutamise aeg proovile lapse ja lapsevanema suhted. Sageli kuuleme vanematelt, et laps ei soovi lasteaeda tulla. Hommik algab nutu ja protestiga lasteaia vastu. Ometigi mängis laps esimestel päevadel rahulikult ega keeldunud lasteaeda tulemast. Seda hetke võib nimetada tagasilöögiks, mis võib tabada harjutajat ootamatult, mõnel juhul paari nädala pärast, mõnel isegi hiljem. Üksikutel lastel sellist tagasilööki ei tulegi.

Selline olukord nõuab vanemalt järjekindlust, et jätkata lasteaias käimist. Abiks tuleb vanema enesekehtestamise oskus – kui siht on võetud, tuleb selle nimel ka tegutseda. Abiks on vanema enda positiivne suhtumine lasteaeda, teistesse lastesse ja õpetajatesse. See aitab valutule kohanemisele palju kaasa.

Harjutamise ajal on hea võimalus saada tuttavaks oma lapse rühma õpetajatega, rääkida oma murekohtadest ja leida üheskoos lahendusi. Usaldus ja koostöö on harjutamise võtmesõnad. Kõige olulisem perele, lapsele ja õpetajale on ju see, et laps tahaks rõõmuga lasteaeda tulla.

Soovituslik lugemisvara:
S. Almann ja M. Kuusman “Kodu ja lasteasutus koostöös. Lapsevanema ja kasvataja käsiraamat”. Haridusministeerium. Alushariduse õppekava (1999)
S. Almann “KODU ja lasteasutuse koostöö: planeerimine, läbiviimine ja hindamine”. Metoodiline abimaterjal lapsevanemale ja lasteaia õpetajale alushariduse raamõppekava rakendamise toetamiseks. Tea ja Toimeta 15. Kirjastus Ilo (2000)
T. Kallasmaa “Isiksus ja kohanemine” (2003). J. Allik, A. Realo, K. Konstabel “Isiksuse-psühholoogia”, Tartu Ülikooli Kirjastus (2003)
T. Niiberg ja M. Linnas “Laps läheb lasteaeda”. AS Atlex (2007)
M. Põdra “Koolivalmidus lapsevanemate arvamustes”. Tea ja Toimeta 20. Kirjastus Ilo (2002)
L. Reinap ja J. Luuri “Lapse kasvumapp”. Tea ja Toimeta 21. Kirjastus Ilo (2002)

Riina Saar
Kuressaare Pargi lasteaia direktor