Ratla perefirma hoiab noored maal (6)

ÕNNELIKUD: Õde-venda Raido ja Rita Tsion on õnnelikud, sest loomad on terved ja piimatoodang läheb ülesmäge. Foto: Gunnar Siiner

Möödunud aasta lõpus Ratlasse Kuivastu maantee lähistele uue vabapidamisega lüpsilauda ehitanud perefirma Ratla OÜ on pärast kolimisega kaasnenud pingeid ja tagasilööke investeeringuga siiski igati rahul.

“Kui poleks uut lauta saanud, siis oleks loomapidamisega kõik olnud,” ütles Ratla OÜ osanik Raido Tsion, kelle sõnul läks uus kollane laut koos sisseseadega maksma üle 700 000 euro, sellest enam kui kolmandiku katab PRIA investeeringutoetus.

Avamispidu lauda omanikud uusehitise käikuandmise puhul ei pidanud, ehkki plaanisid seda väikestviisi tähistada veel nüüdsama augusti lõpus pärast laudaesise asfalteerimist.

Raido Tsion tunnistas, et loomade kohanemine uues laudas läks väga valuliselt. Keti otsas lõaspidamiselt talvel vabapidamisele pääsenud veised hakkasid lihtsalt ringiratast jooksma ja kulutasid betoonpõrandal oma sõrad ära.
Sõrad olid lausa lihani välja kulunud ja loomadel oli valus. “Niisugune loom ei käi, ei lähe sööma ja jääb kiduma,” kirjeldas Tsion.

Asi läks nii hulluks, et juba nädala pärast tuli kaks kolmandikku lehmadest vanasse lauta keti otsa tagasi viia. Vastavalt sellele, kuidas loomade jalad tugevamaks muutusid, hakati neid ükshaaval taas uude lauta tooma, kokku kulus selleks kaks kuud. Veterinaar tegi sõrgadele ravi ja veised said ka jalavanni. Nüüd suvel tehti neile esmakordselt sõrgade järkimist.

Praeguseks on kõik uue laudaga kohanemisvalud lõppenud ja lehmade väljalüps on tõusnud möödunud aastaga võrreldes seitsme kuu arvestuses looma kohta 450 kilo. Praegu ollakse 7300 kilo graafikus, mida on rohkem kui ühelgi varasemal aastal. Toodangu tõusu taga on vabapidamine ja miksersööda kasutuselevõtt alates jaanuarist.

Eesmärk on hakata lüpsma Eesti keskmist piimatoodangut, mis möödunud aastal oli jõudluskontrollialuste lehmade puhul 8059 kg. “Selleks on vaja keskenduda söötmisele ja võtta kasutusele söödaratsioon, mida praegu veel ei ole,” ütles Raido Tsion.

Millalgi on plaanis osta ka jõusöödaautomaat, millest esialgu kulude kokkuhoidmiseks loobuti. “Meil on perefirma ja meil pole aega päev läbi loomi sööta,” põhjendas Raido Tsion. “Teeme hommikul sööda valmis, anname ette ja siis lähme teisi töid tegema.”

Enne uue lauda avamist oli Ratla OÜ-l 65 lüpsilehma, nüüd on Saaremaalt ja mandrilt hulgaliselt juurde ostetud tiineid noorloomi ja tänase seisuga on ettevõttel 110 lüpsilehma, karjas kokku aga ligi 300 looma. Uus laut mahutab 124 lüpsilehma ja need kohad saavad peatselt ka täidetud.

Ratla OÜ käsutuses on koos rendimaadega 250 ha rohumaid ja viljapõlde. Kogu saak läheb oma karjale sööda valmistamiseks. Tänavuse viljasaagiga jäi Raido Tsion vägagi rahule, aidakaalus saadi hektarilt 4,5 tonni otra. Kokku kulub ettevõttel loomade söödavajaduseks umbes 250 tonni vilja, millest 45 tonni ostetakse naabertalunikelt.

Veel 3,5 aastat tagasi Kuressaares ilusalongis kosmeetikuna töötanud Ratla lauda loomakasvatusjuht Rita Tsion pole laudatöö raskustele vaatamata linnapreili ametist loobumist kahetsenud. “Ei saa öelda, et siin kerge on olnud, aga linna ma ka tagasi ei lähe,” kinnitas Rita, kelle sõnul on piimatootmine oma loomult valdkond, mis, kui sa talle sõrme oled andnud, võtab terve käe ning ei luba alt ära hüpata.

Rita sõnul koguneb piimatootmises igapäevase töö käigus piisavalt pingeid, kuid alati sünnib ka midagi positiivset, mis negatiivsest üle aitab ja meeleolu parandab. “Alati teeb tuju heaks, kui loomadel on hea olla või piimatoodang tõuseb,” lausus Rita.

Kuna Rita Tsion on isa-ema kõrval loomadega tegelenud juba väikesest peale, siis uskus ta end teadvat, kuidas loomakasvatuses asjad käivad. Ise lehmi lüpstes ja kogu protsessi eest vastutades sai aga selgeks, et vanemate kõrval saadud kogemusest üksi ei piisa, et õigeid otsuseid langetada. “Hästi palju on nüüd õpitud siin töö käigus ja elu on hoopis teine, kui sa selle asja sees oled ja neid kriisiolukordasid pead lahendama,” rääkis hakkaja naine.
“Võib öelda, et nüüd olen ma kõike näinud. Ka seda, kui loom jääb sul viie minuti jooksul nii haigeks ja paistab, et lõpp on käes ja sa pead otsustama, mida sa teed.”

Üsna hirmutav paistis noortele loomakasvatajatele vabapidamisega kaasnev vajadus veiste sarved maha lõigata, et nad üksteisele viga ei teeks. “Arvasime, et kõik kohad on verd täis ja kõikjal on jube piin, aga ei olnud,” rääkis Rita. Sarvede lõikamiseks kasutati spetsiaalset peenikest trossi, mis läheb sedavõrd kuumaks, et kõrvetab veresooned kinni. Eks loomad pidid muidugi valu taluma, kuid nüüd on nad palju rahulikumad.

Otse uue lauda kõrval seisab vapra vanakesena püsti ka pool sajandit tagasi ehitatud nõukogudeaegne laut, mis praegu leiab veel rakendust, kuid läheb lähiaastatel lammutamisele. Aeg liigub edasi ja noored loomakasvatajad ei varjagi, et tühja koha peale loodetakse juba mõne aasta pärast püsti panna kaasaegne noorloomade laut.