Olen õpetaja, uhkusega! (2)

Kui küsisin hiljuti abiturientidelt, kes neist näeb end tulevikus õpetajana, olid vastused rõõmustavad: seitse õpilast kolmekümne kahest kaalub võimalust hakata tulevikus õpetajaks, muide, nende seas kaks noormeest!

Mina tulin Kuressaare gümnaasiumisse, oma kodukooli, tööle 2004. aasta sügisel. Sama aasta kevadel olin lõpetanud Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetajana, aasta varem samas kõrgkoolis eesti keele ja sugulaskeelte erialal. Ehkki viimased neli aastat olen kooliga seotud olnud vaid osaliselt, sest peatähelepanu on saanud mu kaks väikest last, tähistan järgmisel õppeaastal oma esimest tööjuubelit.

Enne tänavuse kooliaasta algust levis suhtlusvõrgustikus Facebook paari aasta tagune arvamuslugu “Miks ma pole enam õpetaja?” (EPL, 7.07.2011). Lääne-Virumaa nädalaleht Kuulutaja avaldas 30. augustil loo “Kuhu kaovad õpetajad?”, kus kolm õpetajat mõtiskleb selle üle, miks nad õpetajatööst loobusid. Nimetatud lood panid mõtlema, miks mina olen ikka veel õpetaja.

Õpetajaks kasvamise loomulik tee

Seda, et minust saab õpetaja, teadsin juba Kaali kooli algklassides õppides. Minu suur eeskuju ja mõjutaja oli õpetaja Vaike Jasmin. Küllap tema loomingulisus, inimlikkus ja südamlikkus olid need, mis panid mind unistama õpetajaametist.

Kuressaare gümnaasiumis pidasin oma eeskujuks klassijuhatajat, eesti keele ja kirjanduse õpetajat Marit Tarkinit. Seal õppides jõudsin arusaamiseni, et valdkond, mida tahan õppida (ja hiljem teistele õpetada), ongi eesti keel.
Seega on minu õpetajaks kasvamine olnud kuidagi loomulik. Olen sujuvalt jõudnud oma ala juurde. Kus ma siis veel peaksin olema kui mitte klassi ees jagamas oma kirge eesti keele ja kirjanduse vastu? Minu puhul on õpetajaamet justkui võimalus tegeleda hobiga.

Kui lugesin eelpool nimetatud lugusid õpetajatest, jäid mind kummitama mõned põhjendused õpetajatööst loobumiseks. Üheks põhjuseks toodi uue töö leidmist, mis pakkus enam “arenemisvõimalusi, proovilepanekut, eneseteostust ja tugeva töö tagajärjel viljade maitsmist”. Minu meelest pakub õpetajatöö seda kõike kuhjaga. Õpetajal on võimalus (ja kohustus) pidevalt areneda, et ühiskonnas toimuvaga kursis olla ja toimuvat mõista. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja peab lugema. Selleks tuleb aega võtta, mis on ju meeldiv kohustus. Ja kui pärast raamatu lugemist saad veel teada, mida arvavad noored kõigest sellest… Tänu neile näen teoseid erinevatest vaatepunktidest, erinevates tõlgendustes. Minu maailmapilt avardub. Need ongi just need viljad, mida saan oma töös maitsta.

Väidetavalt on inimene gümnaasiumi lõpus kõige targem, oma teadmiste tipul, kuna ta teab väga palju erinevatest valdkondadest. Hiljem tuleb ju spetsialiseerumine ühele kindlale valdkonnale. Minu meelest on ääretult tore olla osaline selles kujunemisprotsessis. Boonusena on nii mitmestki minu – õigemini, meie – õpilasest sirgunud õpetaja. Järelikult oleme neid kuidagi mõjutanud, olnud neile eeskujuks.

Veel nimetati koolist lahkumise põhjusena olukorda, kus “õpetajatel ei lasta enam õpetada ja õpilastel õppida”. Silmas peeti muu hulgas seda, et õpetajatele antakse palju lisakohustusi, mida “kõike peab tegema müütilisest missioonitundest”, näiteks uurimistööde juhendamise kohustus.

Kui mina ülikoolis õppisin, rõhutati pidevalt, et õpetajal on koolis üldtööaeg, koolimajas viibimine ei tohiks piirduda vaid tundide andmisega. Olen üritanud seda põhimõtet järgida ning “uusi kohustusi” võtan kui võimalust eneseteostuseks, mugavustsoonist väljatulekuks. Olukord ongi muutunud, ühiskond ongi muutunud. Seetõttu tuleb ka õpetamisviise muuta, et noored saaksid elus hakkama. Loomulikult ei tähenda see, et võtan kõik uuendused ja kohustused suure heameelega vastu, aga niisama lihtsalt asjadele käega lüüa mulle ei meeldi.

Motiveerima peaks muu kui palk

Väga tihti on räägitud sellestki, et õpetaja palk ei ole motiveeriv. Loomulikult tuleb töö eest saada tasu ja raha on elamiseks oluline, aga töö juures peaks motiveerima miski muu. Kui õpetajat innustaks ainult palk, siis millistest säravatest silmadest saaksime rääkida, seda nii õpilaste kui ka õpetajate poolt vaadatuna?

Mind motiveerivad tunnustus, märkamine, õnnestunud ettevõtmised ja säravad silmad. Jah, ma olen õnnelik, kui noored on tunnis rõõmsad ja tulevad sinna meelsasti. Mõttetu on minna tööle suurt raha teenima, kui see emotsionaalses mõttes midagi ei anna. Ja kus mujal need rahamäed ikka palju suuremad on?

Õpetajatööga seostatakse tihti ka läbipõlemist ja närvilisust. Kunagi oli see minugi hirm. Nüüd olen aga kasvatanud endale kaitsekihi – olen õppinud aru saama, et õpilaste käitumise taga on palju erinevaid põhjusi. Kui keegi mulle halvasti ütleb, siis arvatavasti olen lihtsalt olnud hetke juures, mil tema eelnevad mured on kuhjunud ja vajavad väljaelamist. Või olen lihtsalt see inimene, kellele juletakse oma tundeid näidata. Olen tänulik meie kooli psühholoogile, kes ei väsi kordamast: ei maksa muretseda asjade pärast, mida ise muuta ei saa.

See kõik ei tähenda aga, et lained mõnikord ikkagi üle pea kokku ei löö. Aga kus neid käega lüüa soovimise hetki poleks? Mõnikord peabki kõik üle pea kasvama, et siis taas rahuneda, leida tasakaal ja puhastunult jätkata. Ka minul on selliseid hetki. Tihti tuleb tunde ette valmistada ja kontrolltöid parandada uneaja arvelt, sest ka kodune majapidamine nõuab oma. Kurb on, kui pean abikaasale ütlema, et täna ma süüa ei teinud, leia midagi külmkapist. Kurb on ka siis, kui pean lastele ütlema, et emmel pole aega mängida või emmel pole aega lugeda, sest… töö ootab. Tuleb olla leidlik.

Kui küsisin kolleegilt nõu, kuidas ta saab elada nii, et väikesed lapsed ja pere ei kannata, vastas ta üsna kindlalt, et tema proovib tööd koju kaasa mitte võtta. Saan aru, et alati see ei õnnestu, aga see on koht, kus mul tuleb õppida. Mõnikord on päris hea tunne, kui olen parandamata tööd kooli unustanud. Teinekord tulebki seda teadlikult teha! Olen koolis iseenda pärast. Mul on siin hea.

Eve Tuisk
Kuressaare gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja, klassijuhataja