Mina ei saa sellest valimisseadustikust üldse aru – see on kõige absurdsem asi, kui inimene, kes istub juba ministritoolil või riigikogus, kandideerib veel kusagile vallavolikokku. Kuidas selline asi üldse võimalik on? Loogiline oleks, et need, kes on juba kuskil platsis, teevad seal oma tööd rahulikult edasi.
Ma ei pea absoluutselt õigeks, et selle inimese asemel, keda me valisime, saab volikokku hoopis vähemate häältega inimene, keda me seal üldse näha ei sooviks.
Ütlen häbenemata ära – viimastel riigikogu valimistel hääletasin Hannes Hanso poolt. Tema koguski tohutult palju hääli, aga riigikokku ei saanud. Küll said sinna need, kel oli temast kümme korda vähem hääli. Kui keegi tarkpea teeks mulle selgeks, kuidas selline asi võimalik on, oleksin talle väga tänulik.
Neile, kes häälepüüdjatena kandideerivad, tuleks teha kohustuslikuks valituks osutudes omavalitsuste töös osaleda. Pangu riigikogu uks oma selja taga kinni ja tulgu sinna Pukka või Puhja või Kapa-Kohilasse ja istugu seal volikogus – see oleks aus. Mida sa siis kandideerid, kui sa sinna minna ei taha?
Nende jutt, kes ütlevad, et nad suudaksid riigikoguliikme või ministri töö kõrvalt ka volikogus tööd teha, tekitab kahtlust, kas nad tõesti suudavad mõlemale tööle sada protsenti pühenduda. Minu meelest on õige, kui inimene teeb pühendunult ja ausalt ühte asja.
Minu arvates on selle taga, et võimu juures on aastaid ja aastakümneid ühed ja samad tegelased, meie valimisseadustiku keerukus. Nii nad istuvad nagu kinnine klubi ja värskeid tuuli on vähe. Küllap on neil siis kindel toetajaskond, kes loodab oma kandidaadist isiklikku kasu saada.
Mina olen põhimõtteline iga kord hääletaja, aga arvan, et väga paljud ei lähe just selliste asjade pärast valima. Sa võid ju valida ja kandidaat saabki palju hääli, aga veepinnale ilmuvad hoopis mingid teised tüübid.
Mul endal ei ole tekkinud kordagi mõtet valimistel kandideerida, kuigi mulle on seda pakutud ja korduvalt. Umbes sellise jutuga, et noh, mis see sinu jaoks siis ära ei ole – paned kaks korda kuus lipsu ette ja istud seal Muhu valla volikogus. Mina olen täiesti ühemõtteliselt ja ausalt öelnud ei – sel lihtsal põhjusel, et ma ei taha poliitik olla.
Olen pidanud ühte ametit terve elu ja jään selle liistu juurde nii kauaks, kui antakse. Hakata nüüd oma näoga või kahtlase tuntusega mingeid hääli korjama – see seaks mulle tohutu vastutuse, kuna sel juhul peab ju õigustama nende inimeste usaldust, kes sind valinud on. Selleks, et olla poliitik või mõne valla volikogu liige, pead sa olema asjatundja, selle valdkonna spetsialist. See töö on suur vastutus. Minna sinna niisama oma nägu näitama ja teistele takka kiites jah-sõna ütlema on minu meelest täiesti vale.
Kuigi ma usun, et poliitikute hulgas on väga aatelisi, isamaalisi ja ausaid inimesi, siis üks asi, mis mind poliitikast eemale tõukab, on iseenda kiitmine enne valimisi, teiste laimamine, valetamised-vassimised-keerutamised stiilis “oi, te mõistsite mind valesti” või “see lause on kontekstist välja rebitud”. See on nii absurdne, et mina selle seltskonnaga ennast küll siduda ei taha.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
ōige jutt
Hr Linna, Sa kirjutad väga ōieti. Sellisest surra murrast, kus riigikogus istujad vōtavad osa omavalitsuste valimistest, on nii absurne. Kas keegi on üldse küsimuse esitanud presidendile, peaministrile, et kus on selle asja point. Kōige häbematud on muidugi need kandidaadid ise, kes ennast jälle häältepüüdjaks üles seavad. Et ka nendel piinlik pole
Ivo, Su jutt lihtne ja õige. Järjest suurened inimest hulk kellele see absurditeater hakkab iiveldust tekitama ja suurendab üksköiksust valimiste ja nende tulemuste kohta. Ainult meie poliitikud ei näi , no kohe kuidagi ei näi sellest aru saavat. Aga ega nad ju tahagi, kelle kätes siis valimiskorra muutmine ( korrastamine) on. Puudutasin kord Hr. Tamkiviga seda teemat, tundus et ei saanud üldse arugi millest jutt.
Kahju kui rahvas muutub valimiste vastu tuimaks.
Iffi jutt küll õige, aga ega see suurt midagi päästa. Maalid-luuled näevad ilusaid siledaks aetud klantspilte ning heal juhul loevad ka mesimagusaid jutukesi ning siis valimispäeval teevad ikka – no kuidas ma selle kena inimese poolt ei hääleta. Ei nad küsi nõu tütretütar Miriami käest, kes juba mitu aastat Iirimaa või Austraalia avarustes, et kuidas teha selle valimiskasti juures. Valib selle “siledanäolise” ära ja siis ei saa aru kuidas tema semel karvase lõustaga naaberküla mees hoopis laua taha sai, kes ei luba tema teepeenart niita või muid hädavajalike asju toimetada.
:) !