Viimasel ajal on meie igapäevakeeles hakanud kahjuks üha rohkem levima soomemõjuline “Head õhtu (päeva, peo, advendi) jätku!”.
Kanal 2 saatejuht Jürgen Fogel lõpetab “Reporteri” reede õhtul: “Soovime teile jätkuvalt ilusat nädalavahetuse jätku!”, kuigi nädalavahetus algab alles pühapäeval ning tava- ja keeleloogika järgi saab jätkata ikka sealtmaalt, kuhu ollakse juba välja jõudnud.
Rahva igapäevases keeletarvituses etendab televisiooni ja raadio saatejuhtide eeskuju eriti tähtsat rolli. Pean selles vallas üheks paremaks ETV sporditoimetuse rahvast, kes räägib emakeelt loomulikul viisil ja kelle soovid varieeruvad vastavalt olukorrale. Näiteks “Ilusat jaaniööd”, “Meeleolukat laupäevaõhtut!”, “Asjalikku päeva!”, “Magage rahulikult!”, “Häid unenägusid!” (pärast närvesöövat jalgpallimatši).
Vahelduseks võib soov kanda üldisemat, filosoofilist sisu: “Oli ilus ööpäev, hoidkem seda tunnet!” (Tarmo Tiisler pärast Eesti vehklejate edu vehklemise MM-il). Ainult toimetuse juht Marko Kaljuveer ei saa saadet lõpetada stambiks muutunud jätkusoovita, sageli kisub kiiva ka öeldu sisu: “Head suve jätku!” (öeldud 11. juuni kevadjahedal õhtul, suve alguseni jäi veel kümme päeva) või “Ilusat pühapäeva jätku!” (kell oli löönud just südaöötundi esmaspäeva märgiks).
Muidugi on jätku-soovijaid teisigi: vähem avalik-õiguslikus ETV-s ja raadios (kuid siiski – näiteks Priit Kuusk, Lauri Hussar, Aarne Rannamäe), rohkem erakanalites, eriti Kanal 2-s, kus peale “kroonilise” Jürgen Fogeli veel mitmed tegijad – reporterid, ilmatüdrukud jt kasutavad alatasa muidki väärkeelendeid.
Püüan jätku-soovimise mõttetust põhjendada eesti keele süntaksi ühe põhireegli lihtsa lahtiseletamisega. Nimelt on sõnad lauses nii mõttelt kui ka grammatiliselt üksteisega seotud. Sõnaühendis kannab üks sõna põhisisu, sellel on põhiline tähendus. Soovis “Head õhtu jätku!” muutub “jätk” põhisõnaks, õigest (sisu kandvast) põhisõnast “õhtu” on saanud laiend, mida nimetatakse lause kõrvalliikmeks.
Mis see aupaistesse upitatud “jätk” siis on? Eks päeva ja õhtupooliku jätk ole õhtu, õhtu jätk öö, jõululaupäeva jätk jõulupüha jne.
Olgem täpsed ja soovigem lihtsalt õiget asja: “Head aega!”, “Head (kaunist, töökat, edukat) päeva!”, “Head õhtut!”, “Head ööd!”.
Adik Sepp
Eesti Keele Kaitse Ühingu tegevliige
KOMMENTAAR
Katrin Kirs, Orissaare gümnaasiumi emakeeleõpetaja:
Teised keeled mõjutavad meid paratamatult, oleme laenanud ka vene keelest. Peaasi, et inimesele oleks selge, mis sobib kirjakeelde ja mis kõnekeelde.
Suuline kõne ja kirjalik tekst on kaks erinevat asja, aga eks see, kui väga valesti räägitakse, hakka ikka kõrva. Kuna see on tema kõne, ei tõtta ma inimest siiski kohe parandama. Kui tegemist ei ole just lastega – siis ma ikka juhin tähelepanu.
Arvan, et meedias peaks kasutama korrektset keelt. Lapsed saavad suure osa oma informatsioonist meediakanaleid jälgides. Näiteks raadiojaam, mida mina kuulan, Vikerraadio, kasutab korrektset emakeelt.
Kindlasti on selles, et inimesed ei tea, kuidas õigesti rääkida ja kirjutada, süüdi see, et loetakse vähe. Palju sõltub ka sellest, mida me loeme. Kui noored raamatuid loevad, valivad nad paraku sageli just tänapäeva kirjanikke, kelle oma keelekasutus ei ole ka just eeskujulik.
Eesti keele tunde on koolis võrreldes võõrkeeletundidega vähe – näiteks gümnaasiumis on 11. ja 12. klassil ainult kaks eesti keele tundi nädalas. Ainemahud on väga suured ja kõike ei jõuagi meile eraldatud ajaga läbi võtta.
Mida teha, et eesti keeles õigesti räägitaks-kirjutataks, ma ei oskagi pakkuda. Kui inimesel on austus oma emakeele vastu, siis püüab ta selles väljenduda enam-vähem korrektselt. Inimese keel räägib väga palju temast endast – seega peaksime mõtlema, missuguse pildi me endast jätta tahame.
Rita Ilves, Saaremaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:
Kindlasti mõjutab keeleoskust lugemus. Kahjuks on koolis näha, et õpilaste sõnavara jääb järjest väiksemaks ja tihti ei tea isegi gümnasistid tavaliste eestikeelsete sõnade tähendust, rääkimata sünonüümide kasutamisest.
Meedia peaks kasutama korrektset keelt. Esiteks on see austus emakeele vastu, teiseks on eesti keel nii rikas, et seda ei pea risustama võõrkeelsete väljenditega, millel oma keeles on vaste olemas. Kolmandaks tekitab meedia noortes lugejates tihti segadust: olen klassis mõnest veast rääkides kuulnud vastuseks, et Õhtulehes oli teisiti.
Kui oleks olemas selline retsept, mis aitaks parandada eestlaste keeleoskust ja -kasutust, siis probleeme ju poleks.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Sooviks autorile meeldivat süntaksia jätku. Seega siis mittesüntaksiat.
Miks-mitte jätkutada kui tead,et ikka seisab, see tähendab oled jätkusuutlik.
jätku leiba :-)
Kas ikka nädalavahetus algab pühapäeval? Laupäev on nädala viimane ja pühapäev nädala esimene päev. Kontrolliks – kolmapäev on kesknädal
“…kuigi nädalavahetus algab alles pühapäeval …”
Nädalavahetus ei alga pühapäeval!
Eesti keele seletav sõnaraamat:
nädalavahetus — puhkepäevad nädala lõpus (ja alguses, kui nädala esimeseks päevaks loetakse pühapäeva). Läinud nädalavahetus oli sajune. Käisime nädalavahetusel maal. Tuleval nädalavahetusel on mitu spordivõistlust. Nädalavahetusteks minnakse suvilasse.
http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=n%C3%A4dalavahetus&F=M
Kirjutises aetakse segi isegi need lihtsad mõisted jätk ja järg.
http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=j%C3%A4tk&F=M
Õhtu jätk ei ole öö ja jõululaupäeva jätk ei ole jõulupüha.
Õhtu järg on öö ja jõululaupäeva järg on jõulupüha.
Õhtu jätk on ikka õhtu jätk.
Järg — vahetult järgnev osa, aeg vm
“Jätku leiba!” all pole kunagi mõeldud “Sööge saia!”.
See kirjutis ületab isegi ajakajad. :)
Vikade parandus:
Mitte “Õhtu jätk on ikka õhtu jätk.” vaid “Õhtu jätk on ikka õhtu.”
PS. Nagu ma olen korduvalt kirjutanud — kirjutised, mis algavad sõnadega “Viimasel ajal on …” on reeglina sisutühjad, kuna juba esimeste sõnadega kukub kirjutise autor udutama. Edasine on kas udu jätk või udu järg.
See on küll üks suure vaevaga teadagi kust välja imetud artikkel. Jätku need keelekaitsjad elava eesti keele vägistamine ometi järele!
Nüüdisaja kalendrikorralduse järgi algab või lõpeb nädal pühapäevaga. Neis riikides, kus usundi ja riigikorralduse põhjal on nädalapäevale antud arvnimetus (nagu ka Eestis: esimene päev = esmaspäev, teine päev =teisipäev jne), on selguse mõttes soovitav esmaspäev lugeda 1. päevaks. Sellest tulenevalt lõpeb nädal pühapäevaga kui puhkepäevaga neis maades, kus kehtib gregooriuse kalendes. Muidugi peab austama eri usundite ja maade ajaarvamissüsteemi. Teie viide “Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” märksõna “nädalavahetus” tähendusele ei ole korrektne:1)see tõlgendus sisaldab tingimust, kui nädala 1.päevaks loetakse pühapäev (aga meie ju ei ela -näiteks- ei Hiinas ega Iisraelis); 2)seesama sõnaraamat annab esmaspäevale tähenduse “nädala esimene päev”;3)seletussõnaraamatu põhieesmärk on avada eesti keele sõnavara näitestiku kaudu, välja tuues semantilised ja süntaktilised seosed. Sõnaseletus ei ole primaarne, vaid filoloogilist laadi ega sisalda sõna sisu etümoloogilist analüüsi. Olen elukutse tõttu Keele ja Kirjanduse Instituudiga pikemat aega olnud seotud, seepärast pajatan nii palju, andke andeks. Kahju, et Te kirjutise “Jätkem jätk(ut)amine!” tõeliselt väärt sõnumi – tõsta raadio- ja teletöötajate kui rahva igapäevase keelepruugi võimsate mõjutajate keelekultuuri taset – positiivset iva ei näe. Maimu
Ma tõesti “Jätkem jätk(ut)amine!” tõeliselt väärt sõnumi – tõsta raadio- ja teletöötajate kui rahva igapäevase keelepruugi võimsate mõjutajate keelekultuuri taset – positiivset iva ei näe, kui kirjutis ise annab just vastupidise tulemuse.
Tänu sellele vigadest kubisevale kirjutisele ongi nüüd see Rita Ilvese poolt kirjeldatud olukord — “Kolmandaks tekitab meedia noortes lugejates tihti segadust: olen klassis mõnest veast rääkides kuulnud vastuseks, et Saarte Hääles oli teisiti.”
Seletavas sõnaraamatus on viide teistele nädala arvutustele täiesti kohane – “nädalavahetus” ei sõltu nädala algusest — ei ole vahet, kas nädal jätkub või järgneb.
11. juunil ei ole tõesti käes astronoomiline suvi, küll aga meteoroloogiline suvi, lihtsalt juuni, juuli ja august on meteoroloogilise suve kuud. Harjumuspäraselt tehakse suvel heina, paljudel põllumeestel on aga hein juba astronoomilise suve saabudes tehtud — ega me ei ütle ju, et hein oleks nagu kevadel tehtud, ikka suvel.
jne jne