Ära iial ütle iial (1)

“Mul ei lähe seda ainet elus iial tarvis.” Nii on arvanud ja ilmselt arvab ka praegu mõnigi õpilane, kes on keemiatunnis tüütuid struktuurivalemeid vihikusse kribinud ja õpikust elementide omadusi pähe tuupinud.

Sest praktilist osa – kas või katseid, mis aine köitvamaks muudavad – on huvi tekitamiseks paraku liiga vähe. Või ei paista need igapäevaeluga kuidagi haakuvat. Hea, kui kooliajast jääb meelde, et hapet tuleb valada vette ja mitte vastupidi. Või et osooni valem oli O₃ ja vee oma H₂O.

Saaremaa ühisgümnaasiumi keskkonnahariduskeskus oma õpitubadega püüab tõestada, et keemia võib olla vägagi huvitav ja vajalik. Tõsi, seepide-kreemide-deodorantide valmistamine tundub ehk mõnegi lugeja arvates pigem naiste ampluaa. Aga see on vist pigem mõtlemises kinni.

Et muuta paljude õpilaste suhtumist keemiasse kui igavasse ja tarbetusse ainesse, on aga muu hulgas vaja raha – sest isegi seebi valmistamiseks tuleb toorainet osta. Ainuüksi õhust, sisaldagu see nii palju hapnikku (O₂) kui tahes, seepi juba valmis ei tee.

Print Friendly, PDF & Email