Head tasuta kõrghariduse aastat! (4)

Selline siiras soov laius möödunud nädalal üle terve Eesti Ekspressi esikaane. See, mida üliõpilased kevadel kartsid, on saanud tegelikuks: Isamaa ja Res Publica Liit rakendas kehvalt koostatud kõrgharidusreformi oma valimistevankri ette ja üritab teenida hääli selle eest, et sai valmis sellise tasuta kõrghariduse süsteemi, mida tegelikult keegi ei tahtnud.

Haridusministeeriumi soov oli üheaegselt tõsta pakutava kõrghariduse taset ja võimaldada rohkematele inimestele ligipääsu ülikooliõpingutele. Rohkelt inimesi tuli kõrgkoolidesse küll, kuid küsimustele hariduse kvaliteedi kohta saab paraku vastata alles kolmeaastase bakalaureusetsükli järel.

Dubleerimine pole kuhugi kadunud

Ühe meetmena loodetakse kõrghariduse kvaliteeti parandada dubleerimise vähendamisega. Kõrgkoolidega sõlmiti lepingud, millega pandi paika igaühe vastutusvaldkonnad ja eeldati, et koolid jõuavad omavahel kokkuleppele, kes sulgeb samasugusesse õppekava valdkonda kuuluva õppekava ja kes saab seda edasi õpetada. Kuna nii Tartus kui ka Tallinnas õpetavad ülikoolid jätkuvalt välja suure hulga igasuguseid humanitaar- ja sotsiaalteadlasi, keda kõiki riigil tõenäoliselt vaja ei lähegi, võib juba praegu öelda, et dubleerimine pole veel kuskile kadunud ja selles osas kvaliteedi tõusu märgata pole.

Iseka eestlasena on mul hea meel, et jõudsin ülikooli enne selle reformi jõustumist. Kõrghariduses tehtud muudatustega on riik sisuliselt välistanud võimaluse õppida rohkem, kui kohustuslik on. Minul on võimalus saada nelja aastaga kaks bakalaureusekraadi. Selleks pean ma igal semestril õppima veidi rohkem kui keskmine tudeng ning kirjutama kaks lõputööd, kuid seda soodustab võimalus tegeleda õppetööga ka akadeemilise puhkuse ajal. Võtan kolmanda aasta lõpul (sest idee poolest peaksin ma bakalaureuseastme kolme aastaga lõpetama) akadeemilise puhkuse ning teen siis puhkuseaastal ära senitegemata ained ja kirjutan valmis lõputööd.

Uue reformi kohaselt ei ole omal soovil võetud akadeemilise puhkuse ajal enam võimalik õppetööd teha. Riik eeldab rangelt, et kogu bakalaureuseaste läbitakse kolme aasta jooksul.

Lisaks tähendab selline range eeldus, et materiaalselt vähemvõimekatest peredest pärit noortel pole võimalust ülikooli kõrvalt tööd tehes lisaraha teenida. Et püsida tasuta õppekohal, tuleb õppekava täita igal semestril 30 Euroopa ainepunkti osas. Üks ainepunkt tähendab levinud tõlgendusena 26 tundi tööd, paraku on meie kõrghariduse kvaliteet ka Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides sedavõrd hüplik, et mõnel erialal tuleb tööd teha hoopistükkis rohkem, mõnel vähem.

Lisaks õppimisele eeldatakse noorelt ka kaasalöömist ühiskonnaelus ja kolmanda sektori organisatsioonides, sest ülikoolidiplom üksi ei ole nii mõjuv, kui sellega ei kaasne praktiline kogemus. Seegi nõuab aega. Sellise ringi sees viibides ei pruugigi jääda aega elamisraha teenimiseks.

Kõik ei pruugi õppelaenu saada

Rahast rääkides ei saa mööda minna õppelaenudest, millest haridusministeerium eelmisel sügisel oma reformi tutvustades kui “tudengi sissetulekust” rääkis. Absoluutselt mitte! Õppelaen on täiesti tavaline tarbimislaen, mis paneb õppurile peale suured finantskohustused. Rääkimata sellest, et paljudel tudengitel on leibkonna majanduslikust seisust tingituna õppelaenu võtmine üleüldse võimatu. See raha kuluks ära, kuna leibkond pole heal järjel ja tudengil töötegemiseks võimalust pole, aga samas ei ole laenu jaoks sobivaid käendajaid ega tagatist. Lahendust võiks pakkuda riigipoolne laenu käendamine.

Vajaduspõhised õppetoetused on tervitatav ja vajalik muudatus, kuid kogu õpingute rahastamise süsteemile tõmbab vee peale riigi uskumatu saamatus tagada tudengitele tulemusstipendiume. Neid loodetakse maksma hakata alles 2014. aastal Euroopa tõukefondide rahast. Tänaseni pole teada, millal võiks selgus selles osas saabuda. Seni peavad ülikooli sisse saanud tublid tudengid jääma igasuguse rahalise toetuseta.

Niisiis, kas selline kiirelt kokku klopsitud tasuta kõrgharidus oli ikka see, mida 10 000 inimest Isamaa ja Res Publica Liidult soovis? IRL-i siiras soov on lihtsalt poliittehnoloogia: lubasime tasuta kõrgharidust ja viisime selle laias laastus ka ellu. Milliseks see sisuliselt kujuneb, ei olegi oluline, vähemalt seni, kuni poliitikas aitavad võimule vaid sisutühjad loosungid. Ülikoolidel ja üliõpilastel pole aga uue kõrghariduspoliitika vastu midagi teha, nendel jääb nüüd üle vaid pehmendada kõiki tagasilööke, mida see kaasa toob.

Print Friendly, PDF & Email