20. oktoobril valime endale taas uued linna- ja vallavolikogud. Kandidaatide esitamine algas juba 21. augustil ja ehkki see lõpeb 10. septembril, on valimisvõitlus alanud. Suuremates kohtades jõulisemalt, väikestes vaiksemalt.
Seekordsed valimised on ilmselt teistsugused kui kõik eelmised. Võimalik, et valime üldse viimast korda volinikke 16 linna- ja vallavolikokku. Kui kõik läheb nii, nagu regionaalminister on ette pannud ja ka ühtse Saaremaa idee väljakäijad soovitanud, valime järgmine kord esindajaid juba ühte suurde Saaremaa volikokku.
Seepärast on praegustel valimistel eriti suur tähtsus. Sõltub ju praegu valitavatest volikogudest suuresti see, milline pilt on meil nelja aasta pärast. Kas jätkame siis 16 omavalitsusega, ühega või veel kuidagi muud moodi.
Ent elu vajab arendamist ka eeloleval neljal aastal. Seepärast püüab Saarte Hääl selle pooleteist kuu jooksul, mis on valimisteni jäänud, saada kandidaatidelt teada, mida nad kavatsevad oma kodukoha heaks ära teha.
Valupunktid on ju kõikjal suuresti samad. Need on maapiirkondade jätkuv tühjenemine, rahvastiku vananemine, noorte lahkumine. Kuidas seda peatada, kuidas meelitada ettevõtjaid maale töökohti looma, mis saab meie koolidest – need on küsimused, mis huvitavad paljusid valijaid.
Tahame anda võrdsed võimalused kõigile valimisliitudele, erakondadele ja üksikkandidaatidele, esitades neile vastamiseks just neid, eelpool nimetatud küsimusi, kuid püüdes lähtuda ka iga piirkonna eripärast.
Kandidaatide omal algatusel saadetud arvamuslugude avaldamisel lähtume sellest, kas need sisaldavad originaalseid ideid, värskeid mõtteid, säravaid teemapüstitusi, probleemidele sisulist lähenemist. Vali-mind-stiilis jutukesed võivad kandidaadid saata aga kohe reklaamiosakonda.
Edu volikogudesse pürgijaile, valijaile aga oskust teha vahet mesisel vahul ja reaalsetel lubadustel! Kuna enamik kandidaate on ka siiani omavalitsuste juhtimises osalenud, tasuks valijal enne otsuse tegemist meenutada nende seniseid saavutusi, aga ka skandaalikesi.
Väga hästi öeldud:
Edu volikogudesse pürgijaile, valijaile aga oskust teha vahet mesisel vahul ja reaalsetel lubadustel!
Selel lause võiks isegi valimisjaoskondade ukse kohale kivisse raiuda.
Kahjuks saab aga ka reaalne lubadus olla mesine vaht.
Ilmekas näide on Tõnis Palts (muidugi IRL!)
2010 alustab avaliku sõda tuugenitega: “Selleks et kohalikel funktsionääridel näpud sügelema ei hakkaks, tuleb riigikogus algatada seaduseelnõu, mis keelab väikesaarte omapära kaitsmiseks neile üle teatud kõrguspiiri ulatuvate tuulegeneraatorite püstitamise.”
http://arhiiv.saartehaal.ee/2010/09/04/saaremaa-ja-hiiumaa-tuulegeneraatoritevabaks/
2011 saabki JÄLLE oma reaalse ja konkreetse valimislubadusega Riigikokku.
2012 laseb aga südame rahuga “sügelevate näppudega kohalikult funktsionääril” – maavanem Kaido Kaasikul (muidugi IRL) viia valdade kaupa Saare maakonnaplaneeringu tuuleenergeetika teemaplaneering.
2013 koostab ja annab menetlusse Looduskaitseseaduse muutmise eelnõu (vist ainus sõnavõtt selle Riigikogu koosseisu ajal), mis on niivõrd segane ja põhjendamata, et ta enda IRLli ministrid selle koheselt kõrvale jätavad.
Reaalne lubadus on täidetud – eelnõu on algatatud — sisuliselt on aga tegemist mesise vahuga!
IRL on rööbastel liiklemist takistav VEDUR, mille kogu aur kulub vile peale!
või siis teiste sõnadega — IRLi moos on vesine vaht, isegi mesine ei ole!