Võluvitsadest ja edasilükkavast eluviisist (23)

Kirjatükk väljendab isiklikke seisukohti.
Juba õige mitmendat kuud vaatan kurbusega, kuidas mitmeid keerulisemate küsimuste otsustamisi lükatakse igaks juhuks edasi, sest kardetakse, et äkki kellelegi ei meeldi.

Alguses arvasin, et asi on ilusas suves – ka lõunamaades on ju päeva kuumimal ajal siesta ning meil on sel aastal tõesti olnud kena soe suvi, mis töömõtted vägisi peast ajab. Praegu on hommikud-õhtud juba jahedamad, otsuste defitsiit aga aina süvenemas.

Küsija suu pihta ju ei lööda

Üks järjekordne teema, mille otsustamist tahetakse kangesti kaugustesse lükata, on omavalitsusreform ja selle kohta rahva arvamuse küsimine. Kuuldavasti tegutsetavat kiirustades ja inimesed sattuvat segadusse, kui peavad samal päeval kahele küsimusele korraga vastama (üheaegselt lemmik-“vali-mind-mehe” väljatoomine ja omavalitsusreformi kohta arvamuse avaldamine käivat üle jõu).

Lisaks paistab, et rahva eelmisel korral avaldatud arvamust (ja selle põhjal ametisse saanud volikogu) ei usaldata ka mitte – sest rahvaküsitluse korraldamise üle otsustamine on volikogude pädevuses, seega on nende teha, kuidas saaks küsimus esitatud võimalikult selgelt, arusaadavalt ja loogiliselt. Rääkimata sellest, et kritiseeritavad “keegid”, kes justkui küsimuste sõnastusi ette annavad ja eelnõusid ette valmistavad, võivad ju soovida mida tahes, aga tegelikult esitab küsimuse ikkagi meie valitud volikogu.

Ja volikogu võib küsida nimetatud “kallutatud jõudude” soovidest hoolimata ikkagi just seda, mida tema õigeks peab: liitumine ühe-, kahe- või kolmekaupa; ühinemine täna või ühinemine homme või igavesti omanuhti tegutsemine jne.

Pidage mind naiivseks, aga mina veel usun nii meie inimeste tarkusse kui ka volikogusse valitud inimeste suutlikkusse paar küsimust ilma mitmekuise ettevalmistuseta kirja saada.
Eks mu usul ole ka natuke alust – 1999. aastal liitusid Kaar-ma vald ja Kuressaare vald ning otsuse selleks tegid mõlema valla elanikud kohaliku omavalitsuse volikogu valimistega samal päeval.

Minu jaoks oli see esimene kord vallavolikogu valida ja hoolimata oma kogenematusest (olin toona 20-aastane) suutsin ma hoomata kaht küsimust ja neid eristada.

Ei ole tänased kuressaarlasedki kehvemad, küllap tuleme sellega kenasti toime.Kaks kuud on piisav aeg, millega asjad ära korraldada, selle asemel, et otsida põhjusi, miks seda teha ei saa.

Saadavad vastused oleksid aga hea sisend värskelt valitud volikogule ja volikogu nimetatud valitsusele, et hakata vastavalt rahva mandaadile konkreetsemalt tegutsema (või siis hea vabandus, miks jalad seinale visata – kui inimesed peaksid otsustama, et ka praegu on kõik kenasti).

Reformi maagilistest omadustest

Teine mure, mis ei ole pea kahe nädala jooksul mind rahule jätnud, sai alguse pärast 10. augustil Saarte Hääles ilmunud artikli “Üks omavalitsus pole võluvits” lugemist, millele oli alla kirjutanud linnapea Mati Mäetalu.

Kõigepealt pani mind kihvatama see, et linnapea väljendab vaikimisi eeldusel ameti poolest justkui linnavalitsuse ühist seisukohta, aga minult kui linnavalitsuse liikmelt ei ole arvamust küsitud. Ehk siis jälle seesama asi, mis ülal jutuks oli – igaühel meist on oma arvamus ja vähemasti mulle meeldiks, kui otsustes, mis mind puudutavad, selle vastu huvi tuntaks.

Õnneks ma esitatud arvamusega natuke isegi nõustun – tõesti, mehaaniline liitmistehe Kalevit koju ei too ja maakonnas vaid ühe omavalitsusüksuse olemasolu probleeme ei lahenda.

Ja endise pedagoogina (küll mitte matemaatika-, vaid kehalise kasvatuse õpetajana) teadis linnapea ka seda, et 1 + 1 alati tulemuseks 2 ei anna (Boole’i teooria, kui ma lapsepõlves loetud “Hajameelse magistri” raamatutest õigesti mäletan). Samas ei ole omavalitsusreform ka kõige kurja juur, mis tähistaks allakäigutee esimest trepiastet.

Reform kui muutus on abivahend. Millised mõjud sel on, sõltub eelkõige sellest, kuidas seda tehakse. Lihtne näide – auto võib olla nii kuriteoriist (liiklusõnnetuse korral) kui ka masin, mille abil olulisi väärtusi hoida (õnnetuses viga saanu kiire transport haiglasse, et elu ja tervis päästa).

On üsna kummastav, et linnapea, kes esindab liberaalset ja pealkirja järgi vägagi uuendusmeelset seltskonda, seekord pigem tagurliku tee toeks kõneleb.

Meie endi kätes on võimalus valida, millist teed minna ja kui juba võluvitstest ja muust maagiast rääkida, siis mulle küll ei meenu, et üheski muinasjutus oleks printsessi käe ja pool kuningriiki saanud see kolmest vennast, kes ristteele maha istus ja ootama jäi, et keegi teine tema eest otsustaks, kuidas edasi minna ja mida teha. Kuna see lugu on kuressaarlaste rääkida, saame ise valida sellise tee ja liikumisviisi, mis meile parim tundub.

Need ajad on õnneks möödas, mil tuli vait olla ja edasi teenida.

Virge Pihel
Kuressaare linnavalitsuse liige,sügisestel valimistel IRL-i nimekirjas kandideerija

Print Friendly, PDF & Email